4 küsimust nõukogu liikmele: Martin Küüsmaa

Martin tegeleb igapäevaselt Eesti suurima toiduainetööstuse ettevõtte tuleviku kindlustamisega ja peab end kõige rohkem BP väitlusvoore hinnanud kohtunikuks. Aga mis põhjusel kardab selline mees minna öises Poolas metsapeatusele?

Millega igapäevaselt leiva lauale tood?


Töötan Eesti suurimas toiduainetööstuse ettevõttes HKScan Baltikumi äriarendusdirektorina. See eeldab tegelemist kõigi valdkondadega, milles mu tööandja tegutseb, alates loomakasvatusest ja söödatootmisest kuni turunduse ja logistikani. Peamiselt tegelen pikaajaliste projektidega, mis kolleegide lauale hästi ei mahu, ehk katsun teha nii, et meie ettevõttel ka 10 aasta pärast hästi läheks.


Milline on Sinu kokkupuude väitlusega?


Teadlikult alustasin väitlemisega Stockholmi Kõrgema Majanduskooli bakalaureuseõpingute algul Riias. Natukene tegelesin väitlemisega tegelikult juba 5.-6. klassis ja 6. klassis jõudsin põhikoolide meistrivõistlusel isegi kolme parima kõneleja hulka, aga ausalt öeldes ei mäleta sellest ajast rohkem eriti midagi. Alates ülikooliajast olen olnud nii võistlusväitleja, treener, kohtunik kui ka klubijuht. Ilmselt olen ka Eestis kõige rohkem BP võistlusvoore hinnanud kohtunik. Vajaduspõhiselt olen turniiridel tabmaster olnud ja mõned turniirid ka ise organiseerinud.


Miks Sa arvad, et väitlus on oluline?


Kõige olulisem on see, et väitlus õpetab kriitiliselt mõtlema. Väitlejale ei ole võimalik kärbseid pähe ajada, sest tema aju teostab automaatset reality-check’i kõigele, mida kuuleb. Loomulikult õpetab väitlus ka avalikult esinema ja oma mõtteid struktureerima. Viimaks pole vähetähtis ka fakt, et keskmine väitleja on tark ja laia silmaringiga inimene, kelle seltskonnas on väga meeldiv aega veeta.


Räägi üks vahva väitlusega seotud mälestus.


Kunagi käisime mikrobussiga Bremenis väitlusturniiril. Kuna see oli enne Poolas toimunud jalgpalli EMi, siis polnud Lodzist siinpool veel kiirteid ja me olime eelmisel väitlus-roadtripil õppinud, et parem on sõita ümber Varssavi kui läbi linna. Me kas ei leidnud õiget teed üles või oligi Poola siis selline, aga igal juhul sattusime u 30-kilomeetrisele teelõigule maanteel nr 620, milles oli auke rohkem kui teed ennast. Sõita sai maksimum 30 km/h. Kuna läbisime Poolat öösel, siis nägime pimedas asju, mida näeb ainult öises Poolas: kummitusbussi, mis seisis tuledeta pargituna tee ääres, aga oli rahvast täis; bensiinijaama töötajat, kellelt teed küsisime, aga kes ei osanud ühtki seitsmest keelest, mida me kamba peale rääkisime. Metsapeatuseks me metsa minna igal juhul ei julgenud.