Tööd oli loomulikult palju, seda enam, et konkurents oli tugev. Esimesed kaasusealged sündisid sageli matemaatikavihiku nurgal ja pisut paranoilisel foonil: küsimus, kui kaugele olid teised tiimid selleks hetkeks jõudnud, oli pidevalt mõtteis. See hirm oli oluliseks motivaatoriks, mistõttu rakendasime vist hooaja jooksul pea kõiki meetodeid, mida võib ühe väitluskaasuse koostamisel kasutada. Näiteks sündis meie I etapi kaasuse kandev mõte sünteesina ühe majandusteadlase esitluse 2-3 slaidist, mille geograafiaõpetaja meile edastas, ja mingist suhteliselt ebaglamuursest Politico artiklist. Üritasime kõigi kaasuste puhul mingit nišši, midagi ootamatut ja põnevat leida. Superfinaali teema puhul jäin isiklikult (Kristjan) nii hätta, et üritasin argumente leida meditatsiooni abil (ikkagi budismi puudutav teema) – ei õnnestunud.

Samuti ei saa meie arust väitlema minna ilma kaasust testimata. Sparrisime nii tallinlaste kui ka tartlaste vastu, pärast seda pidasime tiimiga alati nõu, arutasime, kuidas kaasust parandada ja milliseid prohmakaid vastane tegi. Pahatihti juhtus aga ikka nii, et esialgu läksime suure hurraaga peale, viimaks saime ikka kaasuse valmis päev enne etappi. Aga eks võita tahavad kõik, sestap me ka kaasusesse panustasime. Miks ikka minna, kui meistritiitlit ei ihalda.

Mina (Kristjan) istusin Tallinnast I etapi bussi peale kindla lootusega, et me võidame. Nii ka II etapi ja finaali puhul. Soov teha sellest hooajast „meie hooaeg“ oli tugev.

Mõni meist oli rohkem, mõni vähem väitlusega juba põhikooli lõpus ja gümnaasiumi alguses tegelenud. Tõsiselt võistlema hakkasime kõik eelmine aasta. Hakkasime Tallinna keskkoolide väitlusklubis käima ja sealt see pisik meile külge jäigi.

Meie (Karmen ja Ellen) olime väitlusega juba varem kokku puutunud, olgugi et mitte väga põhjalikult. Karmen saavutas enda esimesed väitlusloorberid juba põhikoolis, kui jõudis enda esimestel ja mõneks ajaks viimastel Eesti meistrikatel koos Maare Karmen Orasega finaali. Ellen tahtis salaja väitlusega alustada juba ammu – juba 8. klassis küpses koos klassikaaslastega mõte väitlusklubi alustamisest. Aga keskkoolide klubi oli ju keskkoolidele ja pealegi oli sealne rahvas lihtsalt nii hirmutavalt tark. Üks väitluskursus ja START turniir siiski 10. klassi mahtus, aga see oli Zoomis ja noh...

Kristjan seevastu tiriti umbes kaks aastat tagasi füüsiliselt Tallinna keskkoolide väitlusklubisse – võeti käevangu ja kästi minna. „Loomulikult oli alguses hirmus. Mäletan, et kõige esimene väitluskogemus seisnes mingis mängus, kus pidime täiesti vabas vormis ühte või teist poolt kaitsma. Juttu oli kommunismist – Põšno (Andreas Põšnograjev) tegi mängus otsa lahti ja teema oli nii kütkestav, et julgesin ka suu lahti teha. Unustasin ennast vist natuke pikemalt rääkima, sest pärast mu (tõenäoliselt üsna segast) sõnavõttu ütles Ellinor Sutt naljatlevalt: „See oli juba peaaegu terve esimene kõne!“ Kogu see stseen on mul eredalt meeles, südame lähedal. Pärast seda sattusin väitlusest tohutusse vaimustusse (sõltuvusse), mis pole siiani kuhugi kadunud.

Mida senine väitluskogemus teile õpetanud on? Miks peaks üks noor inimene väitlusega tegelema?

Väitluse suurim kasu on kindlasti tõsiasi, et see õpetab väga kiiresti ja väga paljude nurkade alt erinevatele teemadele mõtlema ehk on ajule üsna koormav. Paremat mõtlemise harjutust on tõenäoliselt keerukas leida – pärast väitlusega alustamist on minu kõne kiirus, selgus ja mitmekesisus kõvasti paranenud. See selgus ja täpsus on kandunud edasi ka valdkondadesse, mida koheselt väitlusega ei seostakski, nt bioloogia või matemaatika. Väitlemine on sisuliselt seoste leidmise ja seoste lammutamise teadus, omamoodi keel, mis avab maailmale pilku peale heites täiesti uue perspektiivi.

Üks väga äge asi on see, et pärast väitlusega tegelemist ei ole artiklite lugemine või kõnede kuulamine enam sama, kuna poliitilise mulli puhumist on väga kerge tabada. Kui ikka korralikke selgitusi ja põhjendusi pole, siis uskuma ei jää.

Ja samuti on väitlus silmaringi avardav, näiteks eesti keele riigieksami kirjandis sai tuua näite Tiibeti protestiliikumiste kohta. Võistlemine õpetab ka pingelises olukorras külma närvi säilitama – nii mõnelgi juhul olime enne turniiri algust niivõrd närvis, et süda oli paha. Ikkagi tuleb anda endast parim. Hetkes ei ole see muidugi teab mis tore, aga kui tuleb midagi muud keerulist või stressirohket teha, siis on tunne palju julgem – ma olen sellega juba hakkama saanud!

Kristjanit ja Ellenit ootab sel hooajal veel ees Vietnam ning WSDC. Aga edasi läheme ülikooli. Meid kõiki ootab Tartu Ülikool. Väitlusega loodame TÜ klubis edasi tegeleda. Kindlasti tahaksime kogeda ka suuri, Euroopa või maailma tasemel BP-stiilis võistluseid (EUDC, WUDC). Ja Kristjan läheb õppima arstiteadust, mis on tema arvates üks väitluslikumaid erialasid üldse;) Samuti ei taha me täielikult lahti lasta verinoorest Tallinna Reaalkooli väitlusklubist, kindlasti läheme ka neile vahel külla.  

Ega väitlusest pole kuigi lihtne ka parima tahtmise juures lahti saada – sellega seotud lood ja kogemused on lihtsalt liiga värvikad. Koos võisteldes oleme loonud imelised sõprussuhted, leidnud pööraselt armsa, särtsaka ja maailmast huvituva kogukonna. Nii kaua, kui inimesed meie ümber jäävad, jääme ka meie väitlema.

Üks tore lugu, mis meie tiimi puudutab, on muidugi Karmeni legendaarne sissemagamine esimesel etapil. Me ööbisime kõik tema juures ja panime hommikul tähele, et perenaist justkui polegi kohal. Hakkasime otsima, leidsime ta pika otsimise tulemusena oma toast. Tahtsime üsna unesegasele ärkajale telefoniekraanilt õrnalt valgust näidata, mis mõjus hoopis nii, et esimene asi, mida Karmen silmi avades nägi, oli ekraanil olev kellaaeg. Selle peale ehmatas Karmen ära ja pärast väga kerget paanikahoogu jõudsime lõpuks siiski kuidagi etapile.

(Kristjan) Tagantjärele vaadates oli kindlasti naljakas see, et olles sattunud pärast I etappi Horvaatiasse väitluslaagrisse, tekkis mul täitsa ootamatult pimesoolepõletik (väga kaua ei saanudki Zagrebi nautida). Esialgu oli muidugi ainult kahtlus, mistõttu pidime korraldama üsna pika rännaku mööda kohalikke traumapunkte ja haiglaid – seda ei lihtsustanud tõsiasi, et Horvaatia tervishoiutaristu oli hiljuti saanud laastava löögi maavärinalt. Jõudsin veel enne operatsiooni samal pärastlõunal ühe väitluse pidada (sealjuures avastasin, et väitlusadrenaliin on oivaline valuvaigisti). Nii veetsingi laagri lõpuvõistluse hoopis katoliiklikus (ühes Euroopa vanimas!) haiglas, kus langetasin palati keskmist vanust umbes 20 aasta võrra ja sain omamoodi pisikuulsuse staatuse. Tiimikaaslased ja kogu Eesti väitluskamp käisid mind sagedasti vaatamas, mis tegi opist taastumise hulga lihtsamaks: saingi kähku välja, haigladokumentidel uhke kommentaar „recovery faster than expected“.