"See, kuidas  me koroonakrisis MM-ile saime"

On 22. juuli. Lotta, Christina ja Ellinor prepivad viimast ettevalmistatud teemat. Triin läheb Michelle’i juurde ja lausub pühalikult: “Sina, kirjuta blogi.”. Ametlikult peaks ta ise sellega tegelema, aga mina (Maare) sokutasin end kaasa.

Kuna Mehhiko asemel oleme me siiani vaid Ladina-Ameerika restoranis söömas käinud, siis pole meiega midagi eriti huvitavat ka juhtunud, seega siin on lugu sellest, kuidas me kõik MM-koondisesse üldse jõudsime.

Kõik algas 8. detsembril 2019 kui ma pool seitse hommikul üles ärkasin et poole kaheksase rongi peale jõuda. Juba siis sai mulle selgeks, et see on nüüd hea mitu kuud mu elu. #sponsormeelron.

First things first me saime Tallinnas Triinilt rösti selle eest, et me ei oska motivatsioonikirju kirjutada. Ta ütles, et 38st kandidaadist ei oleks poolt siin, kui tingimus MM-trenni saamiseks oleks reaalne motivatsioonikiri olnud. Ma ise ei tea, kui kvaliteetne mu motivatsioonikiri oli, aga järelikult oli see piisavalt hea.

Üldiselt midagi väga hullu trennis ei olnud (peale selle, et ma sain liiga vähe magada) -- iga teine nädalavahetus, kui just vaheaeg ei olnud, kogunesime TalTechis ja väitlesime päev otsa. Vahel oli vaja ka kodutöödena kaasusi ja konspekte koostada. Näiteks oli meil vaja esimeseks trenniks enda valitud teemal esimene kõne teha.

Esimene cut oli Jaanuari lõpus, kohe peale ECOt. Kaotasime umbes poole seltskonnast, aga oli aru saada, et meid oli alguses adekvaatseks kantseldamiseks liiga palju. Selle koosseisuga oli meil veebruari alguses üks trenn Tartus, mis tegi mind väga rõõmsaks #vabandustelronmaarmastansindikka.

Peale järjekordset cutti jõudsime me märtsi alguses ühe korra Pärnus Siimul külas käia. Juba siis oldi koroona pärast mures aga seda, et järgmiseks nädalavahetuseks koolid kinni oleksid, me küll ei oodanud. Peale seda oli meil 1 (üks) trenn Zoomis, millele järgnes vaikus juuni alguseni, kuni meid ühele online-turniirile saadeti.

Et lõpuks koondis välja valida, otsustasid nädal enne KKEMV kolmandat etappi meie kallid treenerid pidada kõigiga, kes alles olid jäänud, motivatsioonivestlusi. Ma mäletan eredalt, et ma ütlesin Triinile, et kui ma koondisse ei saa, siis ma lähen maale ja söödan kanu.

Kanu läks lõpuks söötma hoopis mu vend (oli ka aeg, et ta meie majapidamisse panustama hakkaks), sest mina olen ju siin. Kui ma peaks meiega sügisel ühinevatele uue hooaja kandidaatidele midagi soovitama, siis saage oma uneharjumused korda. See, et COVID-19 pandeemia mulle infinite tuduaega andis, on puhtalt õnn.

- Maare Karmen Oras