Millal puutusid esimest korda väitlusega kokku ja mis mälestused Sul sellest on? 

Kõige esimene kokkupuude väitlusega oli mul 9. klassis (2013. aastal, issand), kui minu põhikoolis pakuti õppida oraatorikunsti valikainena ning õppejõuks oli Anton Ossipovski, tolleaegne Narva väitlusklubi juhendaja ja vist ka aktiivne väitleja ning seltsiliige. Esimesed tunnid olid toredad, aga need olid alati päeva kaheksandad tunnid ja pean tunnistama, et soov võimalikult vara koju minna oli tugevam kui soov väitlust õppida. Õnneks tuli Anton veel kord väitlusest rääkima minu gümnaasiumi 11. klassi alguses ja kutsus siis otse Narva väitlusklubisse. Ei mäleta, miks otsustasin jälle tulla, aga just 11. klassist algab mu nn teekond. Minu esimene turniir oli mitte mõni Keskkoolide meistrivõistluste etapp või START, vaid Tallinna Avatud Karikas 2017, BP formaadis! Tallinna Avatud Karikas (loodan, et saame seda kunagi jälle korraldada) oli venekeelne rahvusvaheline turniir, kus osalesid ka kõige tugevamad võistkonnad Venemaalt. Ühes voorus saime tiimikaaslasega esimese koha, olime megarõõmsad.

Miks peaks väitlusega tegelema?

Väitlus on väga mugav viis pehmete oskuste arendamiseks ja need on need samad pehmed oskused, mis on kirjas igas töökuulutuses ning mida päriselt läheb vaja tööelus. Maailmas on kindlasti palju viise, kuidas saab eneseväljenduse, kriitilise mõtlemise ja muidugi argumenteerimise oskust arendada, aga kui sul on võimalik väitlusega alustada, siis miks mitte? Ma mäletan, et gümnaasiumis kirjandite kirjutamine muutus kohe lihtsamaks ning monoloogide ettevalmistamine ka. Ülikoolis pole vahet, mida sa õpid, on palju hetki, kui sul on vaja oma seisukohta kaitsta nii gruppides töötades kui ka õppejõu ees, rääkimata lõputöö kirjutamisest. Samamoodi meelitab tööandjaid väga, kui sinu CV-s on kirjas, et oled väitlusega tegelenud (ja see justkui tõestab su pehmeid oskusi, millest sa kindlasti CV-s veel räägid). Ükskõik, kus kohas olen töövestlustel olnud, alati tuleb mingi küsimus väitluse kohta, mis kohe lisab väärtust. Kõige tähtsam asi, mida ma olen tänu väitlusele ära õppinud, on see, et maailm ei ole must-valge (mis on suhteliselt irooniline, kuna meil on alati ainult kaks poolt). Pean ka eraldi mainima, et töö Eesti Väitlusseltsis tõstab stressitaluvust kõrgeimale tasemele.

Mis roll on Sul kanda EVSis ja mida Väitlusselts Sinu jaoks tähendab?

Viimased kolm aastat olen Argumendi korraldustiimis ning vastutan venekeelsete koolide eest. Peale Argumendi alates 2017. aastast tegelen ka Eesti Keskkoolide meistrivõistlusega ning vahepeal muude kooliväitlusega seotud küsimustega. Samuti olen päris tihti turniiridirektor.

Eesti Väitlusselts on kõigepealt inimesed. Tänu väitlusele olen kohtunud nii toredate inimestega, kes on siiamaani minu elus ning ma ei kujuta ette oma elu ilma nendeta. Julgen oletada, et umbes üks kolmandik minu tutvustest on seotud väitlusega (tuleme siin tagasi teise küsimuse juurde ning lisame ka punkti, et väitlus on ülikasulik networkingu jaoks). Väitlusselts on armas seltskond, mis väga kiiresti muutub suuremaks eluosaks ning mida sa ei taha kunagi kaotada. Eriti tore on vaadata, kui väiksed põhi- ja keskkooli lapsed kasvavad su silme ees.

Räägi mõni tore lugu, mis väitlusega seotud on. 

Kindlasti on selliseid lugusid aastate vältel ülipalju kogunenud. Eelmisel aastal näiteks käisime Pariisis ja Strasbourgis. Samuti, ei hakka nimesid nimetama, aga praegu seltsi aktiivsete liikmete seas on mitu inimest, kelle vanematega pidin Suveakadeemias erinevatel põhjustel rääkima. Nüüd aga need inimesed ei ole ainult väitlejad, vaid panustavad erinevat moodi Väitlusseltsi ürituste läbiviimisesse. Või see, kui ma sel veebruaril pidin kell 6.00 hommikul Delhi lennujaamas Wolti klienditoega suhtlema, et Argumendi lastele süüa tellida. Iga social on mälestusterikas, aga siin oleks mul vaja teiste inimeste nõusolekut, et neist rääkida.

Mis oli viimane hea film, mida vaatasid ja teistelegi soovitaksid?

Soovitan mitte filmi, aga ühte Netflixi minisarja, mille jõudsin kohe peale Vabariigi Presidendi väitlusturniiri lõdvestamiseks vaadata. Nimelt “Crashing”, kirjutatud Phoebe Waller-Bridge'i poolt. See on väike lugu sellest, kuidas inimesed elavad Londoni endises haiglas ning mis nende elumured on. Phoebe on ülihea, soovitan ka "Fleabag'i" ja "Killing Eve'i".