Kes sa oled?

Ma olen Karoliine Pruul, Eesti Väitlusseltsi võistlusväitluse suuna juht. Mõned päevad on veel puudu sellest, et oleksin 23-aastane ja hetkel olen tudeng Tartu Ülikoolis. Eesti kirjanduse bakalaureusekraadist lahutab mind veel tegemata lõputöö ja minu unistustest eesti keele õpetaja magistripaber. Kassi tahaks ka võtta.

Millega sa tegeled väljaspool EVSi?

Viimased seitse aastat on minu põhiliseks tööks ja hobiks olnud Lottemaal näitlemine. Olen saanud proovida selga pea kõikvõimalikud naisrollide kostüümid, kuid viimasel ajal olen püsivamalt olnud Julia, Helmi ja Lotte. Laulan, esinen, kirjutan laule, mängin pilli ja muidugi armastan lapsi ja neile naeratuse näole toomist. Seal veedan ma oma suved ja jõuluperioodi.

Mis sind EVSis paelub?

Septembris saab täis aasta aega sellest, mil ma esimest korda Väitlusseltsiga tutvust tegin ja aina rohkem tundub see mulle ühtehoidva kommuunina, kes pürgivad kõik ühe eesmärgi poole. Mul on tunne, et väitlejaks olemine annab võimaluse lisaks iseenda oskuste arendamisele ka viibida keskkonnas, kus on teised targad ja motiveeritud noored. Tulevikus saavad meie praegustest kesk- ja põhikoolide meistritest kõigist ju ägedad poliitikud, ärimehed, firmajuhid, õpetajad ja koolitajad ja sellised tutvused tulevad ju igaühele kasuks. Kõige enam meeldib mulle see, et EVS on piisavalt suur, et meie tegevusel oleks mõju, kuid piisavalt väike, olla vastuvõtlik muutustele ja säilitada mõnusalt vaba keskkond nii osalemiseks kui töötamiseks.

Mis on see üks asi, mida sa tunned, et väitlus on sulle tänaseks andnud?

Mina isiklikult väitleja ei ole, seega selle külje pealt on mul veidi keeruline vastata. Väitlejatega koos viibimine on aga andnud mulle suure aukartuse selle ees, kui targaks võib teemade süvitsi uurimine ja ettevalmistamine inimese teha. Väitlusseltsis olemine on andnud mulle tunde, et ma olen võimeline palju enamaks, kui ma oleks arvanud.

Mis vahe on väitlejal ja mitteväitlejal?

Väitlejal on vahet, milline on tema pastakas, mitteväitlejal enamasti mitte.

Räägi üks jabur lugu, mis sinuga juhtunud on.

Kuna füüsilisi üritusi on minu lühikese karjääri jooksul olnud vähe, siis minu põhiline töö on olnud arvutis ja sellega muud väga põnevat ei juhtu, kui et mõnikord internet ära läheb. Küll aga on mu liikuva eluviisi tõttu olnud mul tarvis teha koosolekuid väga huvitavates kohtades, millest ma siis mõned nimetada võin: kostüümiladu, autos tee kõrval pimedal põllul, Lotte maja, salvestusstuudio tehnikaruum ja nii edasi.. :)