Lõpetasid äsja töö Väitlusseltsi kommunikatsioonijuhina. Kuidas sellele ajale tagasi vaatad?

Väitlusseltsi aeg on minu jaoks suur õppimise ja avastamise aeg just valdkonna mõttes. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, kus ma sain ise hakata midagi üles ehitama ja seda seesuguses toetavas keskkonnas. Väitlusselts paelus ja siiani teeb seda just oma missiooni tõttu. Mulle meeldivad inimesed, kes suudavad koostöös liikuda oma veendumuste suunas ja genereerida plaane, näha võimalusi ning need ka ellu viia.

Mis oli selle töö juures kõige toredam, mis kõige keerulisem?

Alguses oli keeruline EVSi struktuuris toimetamine. Ma ei olnud kunagi töötanud organisatsioonis, kus ma oma töökaaslasi päriselus ei näe. Minu esimene päris kohtumine inimestega toimus kaks kuud pärast tööle asumist ja mõne puhul oli see suisa pool aastat hiljem. Ma üldjuhul õpin võrdlemisi kiiresti, aga selles struktuuris ahhaatasin ma ikka pikalt. Samuti võrdlemisi emotsionaalse inimesena ma tajusin, et see organisatsioon tahab rohkem konkreetsust ja vähem uitmõtteid. Aga tore oli kõige juures see, et mu veidi teistsugune maailmatunnetus võeti vastu.

Mida Väitlusseltsist kaasa võtad?

Kuigi mul endal väitluskogemust ei ole ja väitlemist ma päriselt ka EVSis töötades ei praktiseerinud, siis ikkagi oluliselt rohkem tänu EVSi kogemusele pööran ma tähelepanu struktureeritud mõtete edastamisele ja faktipõhisele argumenteerimisele. Ma olen alati olnud lahendustele orienteeritud, aga EVS näitas selles vallas mulle oluliselt suuremat võimaluste pagasit, mida kasutada.

Kuhu elu Sind edasi viib?

Praegu olen ma Rahvusooperis Estonia, kus töötan turundusosakonnas. See on koht, mis ühendab mu varasemaid kogemusi turunduse-, tantsu- ja kultuurikorralduse maailmas.

Mida EVS-ile edaspidiseks soovid?

Väga palju jaksu ja leidlikke ideid. Võib-olla ka tibake kastist välja mõtlemist. See, mis te teete, on nii õige ja soovin, et ühiskond ühel hetkel väärtustab üha rohkem seda, mida inimesed päriselt ütlevad kui seda, kuidas nad seda teevad.