Vilistlase lugu: Oliver Issak
Enda defineerimisega on pidevalt keeruline lugu ning ma ei ole kunagi tahtnud ühte kindlasse kategooriasse kinni jääda. Aga praegu võin vist oma nime taha kirjutada "Paide Teatri lavastusdramaturg", mis kirjeldab minu tegemisi ja olemust kõige täpsemalt.
Millega Sa praegu tegeled?
Elan, töötan ja tegutsen praegu Paides. See on üsna huvitav linn – geograafiliselt justkui Eestimaa südames, mõtteliselt aga üsna ääremaa piiril. Paide Teatris alustasime sellel aastal suurprojektiga Paide 3000, mille eesmärk on just seda teemat kaardistada: mida tähendab elu 21. sajandi väikelinnas; kuidas värskendada linnaelanike taju kohast, mis on vajunud üsna rahulikku (ehk isegi igavasse) keskustellu iseenesega ning kuidas saaks teater (väljaspoolt teatrisaali) selle väikese koha arengusse panustada. Seega võiks öelda, et üritame siin Paide teatri insitutsiooni ümber mõtestada ning küsida, kas teatri roll kogukonnas peaks/võiks/saaks olla midagi enamat, kui õhtuti ajaviidet pakkuv meelelahutusasutus. Muidugi on olulisel kohal erinevate lavastuste kallal töötamine, aga arvestades ümbritsevat olukorda, otsime uusi väljundeid, kuidas teatrina antud hetkel edasi toimida ning kogukonnale kasulikud olla.
Kuidas/kas väitlemine on Su elu mõjutanud?
Väitlemiskogemus on kindlasti (eriti viimasel ajal) kasuks tulnud. Praegu on meil Paide Teatriga käsil aktsioon "33 KÕNET", mille jooksul 33 tuntud Eesti inimest esitavad/esitlevad Paide keskväljakul oma visiooni Eestile. Samuti oleme ette valmistamas ühte lavastust kõne pidamisest, vaidlemisest, kompromisside leidmisest ning kaotamisest. Kuna lavastusdramaturgi töö on põhimõtteliselt olla lavastajale (ja tervele trupile) tark-mees-taskus, siis väideldud aastate kogemus (ja seeläbi argumentide ehitamise, esitlemise ning kaasuste kaalumise teema) on tulnud mõlemal juhul väga kasuks.
Aga mulle tundub, et väitlemine ei anna lihtsalt eelist mingite erialaste teadmiste omandamisel, vaid see muudab laiemalt inimese maailmapilti. Nüüd, kus ma töötan igapäevaselt sõnadega ning tajun sõna jõudu väga selgelt/tugevalt, olen täpsemalt tajuma hakanud, kui palju on väitluse kaudu kehtestuv/kehtestunud mõtlemismudel minu elu mõjtuanud. Noorena tajusin väitluses rohkem hasarti tekitavat sporti (mis ta muidugi ka on), nüüd näen väitlus palju tähenduslikumas vaates, maailma-, keele- ning mõtlemistaju mõjutajat.
On Sul mõni lõbus lugu seoses väitlemisega?
Mõtlesin, aga ei oska ikkagi ühtegi head ja naljakat lugu praegu siin välja tuua. Pigem on mulle meelde jäänud kõik väitlusetapid ning nende finaalid, eriti oma väitlusteekonna alguses (põhikooli lõpus ja gümnaasiumi alguses). Need inimesed, nende kirglikud sõnavõtud ning täpsed vastused mõjuvad siiani. Mäletan selgelt ühte Karl Martin Jaup-i kõnet, mis tungis minu mõtete (süva)struktuuridesse ning ehitas ennast nii selgelt ja täpselt minu peas üles, et pärast seda ei olnud mul enam kahtlustki, kes võidab. Kogemust, kus kellegi paariminutiline sõnavõtt muudaks minu tajutava jaotuskorda (nagu kõneleb sellest Jacques Ranciere) ei ole vist siiani ette tulnud. Sellised hetked (või mälestused nendest) taastavad/loovad/süvendavad usku, et sõnadega on võimalik väga palju ära teha. Ja väitlus on üks lahinguväli, kus säärased hetked tihti ette tulevad.