Miks otsustasid liituda EVSi vabatahtlike tiimiga?

Lagle: Otsus liituda tuli üsna spontaanselt, mulle kirjutas endine võistlusväitluse suuna juht Anette, kes ärgitas mind rolli proovima. Mõtlesin, et miks mitte. Vabatahtlik töö annab väärt kogemusi, mis on tulevikus olulised ning EVS on ka väga väärt organisatsioon, kust neid kogemusi saada. Seni olen teinud mujal vabatahtlikku tööd pigem lühiajaliselt, kuid pikemaajalisem panus, võiks ju öelda, Eesti ühiskonna edendamisesse on igati minu soov. Seepärast ütlesingi jah.

Daniella: Ma olin varem ka aidanud ja vabatahtlikuna töötanud ning kui kuulsin, et EVS hakkab otsima tiimi abilisi, siis tahtsin kohe kandideerida.

Thomas Hendrik: Vabatahtlike tiimiga liitumine oli minu jaoks tegelikult täitsa viimase hetke otsus. Mulle kirjutasid põhimõtteliselt täpselt samal ajal eelmise aasta võistlusväitluse juht Anette Andresoo ja minu hea sõber/väitluskaaslane/praegune EVSi vabatahtlik Emeli Pikner ning nende mõjutusel otsustasin proovida ära, et mis see vabatahtlikuks olemine täpselt on.

Emeli: Leidsin sügise alguses, et vajan uut väljakutset ning tahtsin end proovile panna milleski, kus mul varasemat kogemust võib-olla nii palju ei olnud. Lisaks tundus huvitav kogeda väitlusüritusi veidi teise nurga alt kui lihtsalt väitleja rollis ja aidata ka ise kaasa nende ürituste korraldamisele.

Tommi: Algselt polnud mul selleks mingit plaani, kuid üks hea sõber motiveeris mind seda kaaluma. Lõpuks peamine tegur, mis mind liituma pani, oli tõsine tunne väitlusega võimalikult palju edasi tegeleda. Haarasin suve lõpus enne ülikooli algust kinni igast võimalusest väitlusega just keskkooli tasandil edasi tegeleda ning seega kandideerisin mitmele kohale. Samuti tahtsin väga midagi väitlusele kuidagi tagasi anda. Mitte, et keskkooliga väitluskarjäär lõppeks, kuid see on kindlasti suur ristmik, mis tuli mul ületada. Usun siiani, et just organiseerimine vabatahtlikuna on vapustavalt hea kogemus aidata kaasa sellele suurele missioonile, mis on argumenteeritud ühiskonna arendamine, just kõigile õpilastele väitlusvõimaluste pakkumise näol. Kõlab stereotüüpselt, kuid tõesti see on mulle väga oluline.

Mida vabatahtliku kogemus EVSis sulle seni õpetanud on?

Lagle: See on õpetanud mind paremini aega planeerima, olema kiire, kuid efektiivne. Tihti ei oska me ise näha, milline töö käib erinevate ürituste tagaplaanil, kuid olen nüüd õppinud hästi nägema suuremat pilti. See oskus on kasulik analüüsimaks ka teisi sündmusi, mis elus ette tulevad, et mõelda alati mitu sammu ette ning osata vastavalt reageerida ootamatutes olukordades. Kindlasti arenevad tiimis töötades ka suhtlemis- ja kommunikeerimisoskus.

Daniella: Vabatahtlikuna töötades sain aru, et pole mõtet karta midagi küsida, kui ise ei suuda vastuseid leida. Olid juhtumid, kui ma väga kaua otsisin midagi, aga tuli välja, et mul pole võimalust seda ise kuskilt leida :).

Thomas Hendrik: Vabatahtliku kogemus on mulle õpetanud, et ajaplaneerimisoskus peab ikka tipptasemel olema ülikooli ja hobide kõrval, et kõik korralikult tehtud jõuaks. Aga ka logistilise poole pealt olen nii palju kogemusi juba juurde saanud ning tunnen ennast palju enesekindlamana ürituste korraldamise osas. Tean, mille peale tuleks juba varakult mõelda ning kuidas kõike vajalikku efektiivselt korraldada.

Emeli: Kõige rohkem on see mulle seni õpetanud organiseeritust ja vastutust. Sinu panusest ürituse sujumisse võib sõltuda üsna palju ning see suunabki plaane detailsemalt välja joonistama ja olema see inimene, kes asjast midagi teab. See muster on kandunud ka mingil määral mu eraellu, näiteks parema ajaplaneerimise näol, kuigi muidu olen olnud pigem kaootilisema eluviisiga. Veel ütleksin, et selle lühikese ajaga olen tegelikult muutnud julgemaks, kui olin paar kuud tagasi. Kuna turniiride korraldamisega seoses peab päris paljude inimestega suhtlema ning erinevaid pakkumisi ja päringuid küsima, siis tunnen, et enam ma ei stressa üldse nii palju kui alguses.

Tommi: Isegi kui vabatahtlik olemine ei võta tegelikult ülipalju töötunde nädalas, siis on mul lisaks palju teisi kohustusi, seega kindlasti olen õppinud paremini oma enda aega organiseerima, aga kui öelda midagi lahedamat, siis ütleksin suhtlemine. Mitte näost näkku, vaid suhtlemine tiimitöö osana. Esimest korda pean suutma pidevalt hoida kontakti teiste vabatahtlikega, muude inimestega Väitlusseltsis ning väljaspool. Olen pidanud õppima kommunikeerima seda vahel tohutut infohulka, mis jõuab minuni väga paljudelt erinevatelt inimestelt sõnumite, meili või telefonikõne teel iga ärkvel olev tund. Vahepeal midagi jääb kahe silma vahele või mainimata kolleegidele, kuid see on loomulik ning usun, et olen kindlasti palju arenenud selle oskuse mõttes.
Miks on väitlus- ja argumenteerimisoskus sinu meelest olulised?

Lagle: Need on minu meelest arenenud ühiskonna täielik alustala, mille vajakajäämisel kogeme me olukordi nagu näiteks hetkel meie riigi parlamendis. Austav suhtumine teistesse, oskus mõelda ka oponendi vaatenurgast ning tõestus- ja argumendipõhine diskussioon muudavad meeldivamaks ja edukamaks töö kõigis eluvaldkondades. Seetõttu on eriti oluline alustada väitlusõpetusega juba varases hariduses, et meie inimesed oleksid tulevikus aina targemad ning efektiivsemad ka oma sõnumi edastamisel.

Daniella: Praegu ma väitlejana turniiridel ei osale, aga argumenteerimisoskuse baas aitab tavaelus. Tihti mõtlen, et ilma selleta läheks mul nii palju raskemini ja tuju kohe tõuseb.

Thomas Hendrik: Väitlus- ja argumenteerimisoskus on ülimalt oluline, sest nende abil saab päriselt enda arvamust kuuldavaks teha, sest oskad seda hästi põhjendada. See avab palju uksi ning võimalusi, sest sellist oskust hinnatakse maailmas väga. Väitlusoskus annab ka võimaluse keskkooli etappidel või teistel väitlusturniiridel megalahedaid tutvusi luua.

Emeli: Arvan, et igapäeva elus on nendest oskustest kasu eelkõige selge väljendusoskuse näol, mis on hea käepärast võtta kuskil avalikult esinedes või ükskõik kellega suheldes. Olgu see kas tulevasele tööandjale tõestamine, miks just sina parim kandidaat oled või hoopis pereliikme/sõbraga konflikti lahendades, mille tuumaks on üksteise kuulamine ja struktureeritud arutlus.

Tommi: See on vahepeal naljakas, kui palju argumenteerimisoskus igapäevaselt kasuks tuleb. Tihti mainitakse, et töökohtadel ja koolis on seda võimalik kasutada, kuid minu jaoks pole see peamine olulisus. Iga päev, iga hetk ma tunnen, et pärast väitluse alustamist olen ma järjest rohkem hakanud teistmoodi mõtlema. Isegi kui ülikooli labori praktikumides on ainult täielik teadustöö käimas, siis isegi nendes hetkedes tunnen, et oskan igat sõna, mida tahan öelda, paremini väljendada. Usun, et iga väitleja tunneb seda, kuid ei oska samamoodi seda tunnet kirjeldada. Seda peab kogema, kuid ma pole kohtunud ühegi väitlejaga, kes minuga ei nõustuks.

Millega sa igapäevaselt tegeled? Mis on su hobid?

Lagle: Õpin Tartu Ülikoolis riigiteaduste erialal, mulle meeldib lüüa kaasa tudengielus, näiteks käia kuulamas Rahvusvaheliste Suhete Ringi loenguid. Samuti armastan ma nautida kultuuri, käia trennis ning midagi head süüa teha.

Daniella: Hetkel mu peamised hobid on heliraamatute kuulamine ja tikkimine.

Thomas Hendrik: Igapäevaselt tegelen arvutimängude ja e-spordiga ning õpin Tartu Ülikoolis proviisoriks.

Emeli: Kui vaba aega leian, siis tavaliselt tegelen millegi loomingulisega, olgu selleks maalimine, käsitöö, digitaalne loome või lihtsalt sõpradele millegi nikerdamine. Muidugi ei ütle ma ka ära heast filmist või raamatust.

Tommi: Õpin hetkel Tartu Ülikoolis arstiteadust. Mainimatagi, see sööb enamuse mu ajast. Lisaks arstiteadusele, vabatahtlik olemisele ning Tartu Hansa kooli väitlusringi juhtimisele pühendan ennast võimalikult palju erinevatele hobidele, mida saan teha üksi, nagu filmide vaatamine, lugemine, kokkamine ja füüsika õppimine. Jah, ma olen nohik. Mulle meeldib filme analüüsida ja uuesti vaadata, sama raamatutega, kokata endale uusi ja eriti just aasia köögi toite ning olen viimased aastad väga palju erinevaid kõrgema füüsika teoreetilisi aluseid õppinud. Ma ei oska ühtegi arvutust teha, kuid seda pole vaja, et füüsikast aru saada. Samuti armastan ma võimalikult palju, kui saan, lihtsalt sõradega olla. See pole küll hobi, kuid üks mu suurimaid prioriteete.

Jaga palun enda jaoks erilist kultuurielamust!

Lagle: Kuigi PÖFF on nüüdseks juba läbi, jõuab sel aastal rekordarv filme ka tavakinodesse. Minu meelest on PÖFF Eesti kultuurimaastiku traditsioonidest üks vahvamaid asju, mis toob alati meeldivat elevust ja vaheldust pimedasse novembrikuusse, isegi kui ma ei pea end super-eriliseks filmifänniks. Niisiis tasuks neil, kes PÖFFile ei jõudnud, kindlasti minna vaatama paremikku, mis kinolinadele lastakse! Teatripoolelt soovitaksin Von Krahli “Fundamentalisti”. Jäi mulle tõesti pikaks ajaks eredalt meelde, tahaks minna uuesti vaatama!

Daniella: Soovitan külastada Tallinnas Fahle Parki. See on äge!

Thomas Hendrik: Olen ise suur Marveli fänn, seega soovitaks ühte vähem tuntud Marveli nn "projekti" - sarja nimega Agents of S.H.I.E.L.D. Küll seitsme hooajaga sari, aga minu arvates ülilahe ning paljud ei tea üldse, et see eksisteerib.

Emeli:  Novembris kipun miskipärast olema nostalgilises meeleolus ning seepärast olen viimasel ajal vaadanud hulga Studio Ghilbi filme, nende hulgas näiteks "Nausicaä", "Castle in the Sky" ja "Howl's Moving Castle". Minu arust on antud filmid väga efektiivne viis, kuidas igapäevaelust korraks kõrvale põigata ja külmast ilmast tulenevalt süda uuesti üles soojendada. Muusikast julgeksin soovitada glam rock-i klassiku David Bowie albumit "Station to Station", mis sel aastal kohe eriti lemmikuks on osutunud.

Tommi: Oeh, mina kui uhke Z-generatsiooni esindaja pean mainima ühe kuulsa interneti persooni psühholoogia seriaali nimega “Mindfield”. Tehtud Vsauce’i looja Michael Stevensi poolt, see on ülivahva ja äärmiselt kättesaadav seriaal, mis uurib ühiskonna kõige tähtsamaid ja huvitavamaid psühholoogilisi aluseid. See on nüüd juba paar aastat vana, kuid sellise kvaliteediga seriaal ei aegu kunagi. 100% soovitan kõigil vaadata.