Räägi palun oma väitlustaustast – kuidas Sa selleni jõudsid või jõudis väitlus hoopis Sinuni?

Ma ei saa öelda ei seda, et mina oleks jõudnud väitluseni või et väitlus oleks jõudnud minuni. Nende kahe asja vahel oli mu ema Marit Tarkin, kes proovis iga hinna eest väitlusest äärmiselt mittehuvitatud Anni väitlema veenda. Piltlikult jõudsin seega väitluseni „kicking and screaming“ – keeldusin pikka aega kategooriliselt ja valjult osalemast mistahes väitluskoolitustel, käimast väitlusringis või väitlusturniiridel (tagantjärele tarkusena oleks võinud seda energiat väitlemiseks ära kasutada, aga mis seal enam ikka). Lõpuks saatis ema edu, kuna paari päeva pärast Leedus toimuvale IDEA väitluskoolitlusele ja -turniirile oli tekkinud ootamatult üks vaba koht ja mõtlesin, et tasuta välismaale sõidu nimel võin ju natuke väidelda küll. Sellest üritustest ja saadud tutvustest on mul ainult ülivõrdes mälestused ning pärast seda olin valmis igal pool ja igal ajal väitlema.

Millega Sa hetkel tegeled ja millist rolli mängib Sinu töös või elus väitlus/Väitlusselts?

Nagu klassikaline väitleja kunagi, siis olen lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja tegutsen vandeadvokaadina NJORD advokaadibüroos, spetsialiseerudes seejuures peamiselt vaidluste lahendamisele. Erialavalik kinnistus minus just väitluse tõttu ja igapäevatöös tunnen kogu aeg, kuidas väitluskogemus on andnud mulle suurepärased alused oma töös hästi hakkama saamiseks.

Väitlusselts on üle 10 aasta juba mu elus väga püsivat rolli mänginud, seejuures olen vist (täpselt enam ei mäletagi) kuskil 8 aastat tegutsenud turniiridirektorina. 2019. aastal plaanisin teadmata ajaks turniiridirektori tööst välismaale kolimise tõttu pausi teha, aga kuskil 6 kuu möödudes võtsin need sõnad tagasi ja olen ikkagi aktiivselt Väitlusseltsis jätkanud. Seega ma ei teagi, kas mind saab Väitlusseltsi vilistlaseks kutsuda, kui ma kunagi kuskile läinud ei ole ja peaaegu et igal turniiril ennast näole annan.

Uus väitlushooaeg on alganud – millised kolm nippi annaksid noorele, kes tuleb oma elu esimesele turniirile?

Omast taskust võetud nipid, mida soovitaksin praegu retrospektis hea meelega alles väitlema hakanud Annile.

1.       Kaasust võiks hakata kokku panema varem kui päev enne turniiri. Aga kui ei jõua, siis ei jõua, minemata selle pärast ei tasu jätta.

2.       Iga väitlust ei peagi võitma, sama tähtis on see, et tunned turniiril ennast mõnusalt ja võtad kaasa hea kogemuse.

3.       Väitlejad ja kohtunikud on toredad ja sõbralikud – kui soovid abi või nõu, küsi seda julgelt!

Tuleb Sul meelde ehk mõni vahva lugu, mis väitluse või EVSiga seotud?

Neid vahvaid lugusid on palju – mõni oli vahva kohe, mõni ajab naerma alles hiljem.

Keskkooli ajast tulevad eelkõige meelde sõidud mandril aset leidvatele väitlusturniiridele, kuhu Saaremaalt tuli sõitma hakata ebanormaalselt vara (logistiline õudusunenägu, kui Tartu turniir algas kell 10 hommikul). Hoolikalt ettevalmistatud kaasused, mis meie isiklikul hinnangul olid võitmatud ja mis siis kohe esimestes voorudes, kus meid mõistagi pandi kokku ühe Eesti parima tiimiga, pihuks ja põrmuks tehti (Kristin, Helery ja Karl – I am looking at you).

Hilisemast jäävad meelde eelkõige muud väiksed ja toredad juhtumised nii väitlusturniiridel kui ka väitlejatest sõpruskonnaga. Martin Tiitmaa poolt 9 aastat tagasi uskumatult valesti täidetud kohtunikuleht (tervitused Martinile, jah, see on mul siiani meeles). Kohtunikud, kes minu (alati meeldival ja mitte üldse ärritunud) palvel käivad väitlusruumidest kohtunikulehti taga ajamas. Turniir, mis minu ja Martin Küüsmaa (mu absoluutne MVP, kelle oskus kiirelt Exceli tabeleid valmis teha on mu turniiridirektori karjääri edu peamiseks saladuseks) hinnangul väga hästi ei sujunud, mille me siis kaaperdasime ja edukalt ajakavas lõpuni viisime. Lisaks veel kõik erinevad koosviibimised, Suveakadeemiad, presidendi vastuvõtud ja Kristini ning Siimu telekalaualt haihtunud soolalamp.

Viimane väga hea raamat, mida lugesid ja teistelegi soovitaksid?

Ma loen peaaegu et totralt palju raamatuid ja mu ainus soovitus on tegelikult lihtsalt lugeda mistahes raamatuid mistahes žanrist, mida tekib tuju lugeda ja mitte raisata oma aega nende raamatute peale, mida justkui „peaks“ lugema, aga isu ei ole.

Kuna aga soovituste pakkumine on ahvatlev, siis soovitan kõiki Svetlana Alexievichi raamatuid, eelkõige „Chernobyl Prayer“ ja „Secondhand time: The last of the Soviets“. Suure ilukirjanduse fännina soovitaksin ka Leigh Bardugo „Six of crows“ Ja Olivie Blake'i „Alone with you in the ether“.