Kes sa oled?

Olen Oskar ja alustasin esimest korda elus väitlemisega vist millalgi 7. või 8. klassis. Siis ma aga selle hobi peale koheselt pidama ei jäänud. Väitlustulle naasesin jälle keskkoolis. Esimesel ülikooliaastal samuti pisut väitlesin, kuid siis tegin 5 aastase pausi. Ja kõige lõpuks aastatel 2013-2015 tegelesin taaskord väitlemisega väga aktiivselt, pärast seda sporaadiliselt.

Kuidas väitlemisega tegelemine on su elu mõjutanud?

Ma ise arvan, et väga palju - seda nii sotsiaalselt kui ka spetsiifiliste oskuste aspektist. Väitluse üks kift fenomen on see, et see koondab seltskonda, kellega pole ainult tore väidelda, vaid on pärast väitlemist meeldiv lihtsalt aega veeta ja kõiki maailma probleeme lahata. Ilmselt ka sellest tulenevalt on paljud minu sõbrad olnud samuti väitlejad.

Teine aspekt on see, et väitlus õpetab keskenduma sellele, mis on mingi probleemi/teema/valdkonna keskne küsimus ning seejärel suutma ennast panna seda keskset küsimust üht või teistpidi argumenteerima. Kui väitluse puhul on tegemist pigem intellektuaalselt huvitava väljakutsega, siis tööalaselt on see oskus minu meelest päris kasulik - esiteks seetõttu, et arutelude juurde saab kaasa pakendada oma mõtteprotsessi, mis kaalub küsimust mõlemalt poolt ning annab hinnangu, miks minu meelest oleks mõistlik teha otsus ühte või teistpidi. See annab ka üleüldiselt hea raamistiku nõupidamiste läbiviimiseks ning erinevalt väitlusest ei ole ju eesmärk võita, vaid üheskoos saavutada parim lahendus.

Ja loomulikult avalik esinemine. Põhikoolis oli minu jaoks klassi ees erinevate etteastete tegemine kõike muud kui meeldiv sündmus. Väitlus õpetab üsna kiiresti, et isegi kui sa saad teema sõnastusest aru ainult side- ja omadussõnadest, siis 15 minutilise ettevalmistusega, pead sa oma 7 minutit ikka kuidagi täis rääkima. Tänasel päeval teen ma ettekandeid hea meelega, kuna väitlus on õpetanud, kuidas oma juttu struktureerida, arvamusi põhjendada ja samuti esinemise ajal oma publiku reaktsioone hinnata ning selle pinnalt adapteeruda. Lisaks kui juhtub sa oled teemast varem kuulnud ja ettevalmistusaeg on näiteks 3h, siis võrreldes väitlusega, oled ikka väga lihtsalt pääsenud.

Isegi kui eeltoodu ei vasta tõele, siis oma abikaasaga kohtusin keskkooli ajal väitlusturniiril, mis on teatud mõju elule siiski avaldanud.

On sul üks lõbus lugu seoses väitlemisega?

Neid lugusid on muidugi palju, aga üks on kohe konkreetselt lugu. Üks meeleolukas sündmus juhtus millalgi aastal (äkki 2006 või 2007), kui me mõtlesime seltskonnaga Leetu turniirile minna. Tol ajal sõitsin ma 1983. aasta Mercedes E230'ga, mida sõprade seas piraadikaks nimetasime, ja pakkusin välja, et "aga miks mitte sõita 24 aastat vana autoga Leetu"?

Tehtud mõeldud, pakkisime end auto peale ja asusime teele. Olime juba jõudmas Riiga, kui ma ühel hetkel märkasin, et mootori temperatuur on natuke üle punase ning peatasin auto kiiremas korras kinni. Kuna automehhaanikaga ma väga kursis ei olnud ja osanud ka geto fiksi teha, siis ettevaatlikult saime auto järk-järgult lähimasse autoparandusse. Vene keelt ma kahjuks ei osanud, seega appi tulid teekaaslased, kes lõpuks said aru, et "veepump on katki, vaja uut pumpa, õhtuks korras". Peale 4h kaubanduskeskuses läksime tagasi, töökojas seisid pump käes töömehed, kes ütlesid, et pump ei sobi, aga me peame selle ikkagi ära ostma. Kuna neid oli rohkem, siis ostsime pumba ära, jätsime auto lähedal asuvasse tanklasse, läksime pelmennajasse ja pärast Riiast bussiga sõitsime Leetu. Turniiril vist jäin viimaseks või eelviimaseks ja auto tuli Eestisse tagasi viia puksiiriga. Teisalt jällegi õpetlik lugu, kuna nüüd ma pea iga kord kontrollin teeninduses, et ega seekord poleks vaja autol veepumpa vahetada.  

Kas või miks üks noor inimene peaks väitlemisega tegelema?

Kui vähegi võimalus on, siis minu meelest muidugi võiks sellega tegeleda. Juba eelpool sai välja toodud, et väitlus arendab erinevaid oskusi, mis on kindlasti ka kasulikud tulevikus. Lisaks eelnevale on väitlus ka väga võistluslik, mis annab väga hea motivatsiooni, et viia ennast kurssi sellega, mis maailmas toimub. Ja mitte ainult sellega, mis täna toimub, vaid päris tihti väitlused taanduvad ka suurtele filosoofilistele küsimustele, mida omakorda on üldhariduslikult kasulik teada ja ka kellegagi läbi vaielda.  

Minu arvates muutub tänases inforuumis argumenteerimise ja allikakriitilisus üha olulisemaks. Ilma nende oskusteta jõuame me kiiresti maailma, kus arvamusi koheldakse kui fakte ning isegi faktid ei suuda arvamusi enam ümber pöörata. Väitlejana õpib väga kiiresti nendel kahel asjal vahet tegema ja saama aru, et maailm ei ole must ja valge.

Siinkohal ka paslik öelda, et mina olen Väitlusseltsi toetamiseks teinud väikese, kuid igakuise, püsiannetuse ja soovitan seda ka kõikidele teistele vilistlastele, kes vähegi tunnevad, et väitlus on nende elu lihtsamaks ja ägedamaks muutnud. Kõrtest kubu korjatakse.