Vilistlase lugu: Toomas Roolaid
Toomas Roolaid on inimene, kes nõustab ja õpetab organisatsioonide juhte oma meeskondi efektiivsemalt toimima panema. Toomasega tegime intervjuu veebisilla vahendusel Gruusiast, kus ta parasjagu oli programmijuhina ametis Loov Eesti projekti juures virtuaalsel startupide äriakadeemias.
Kuidas sa ennast positsioneerid? kes sa oled?
Ma olen äri- ja juhtimiskonsultant. Ma annan ettevõtetele nõu, kuidas oma know-howd juhtida ja kuidas eksperdid võiksid õpetada oma kolleege. Selleks, et firma kasvaks on vaja oskusteadmised ühe inimese peast välja saada ja teha nii, et mitu inimest oskaksid sama keerukat ülesannet täita. Ehk, et ma tegelen spetsiifiliste äriolukordadega, kus on vaja tulemuslikult tegutseda ja vahel on vaja selleks õppimist, aga teinekord ka mitte.
Sa tegeled organisatsioonide tasemel õppimisega. Millega organisatsioonid täna maadlevad ja millised on need väärarvamused õppimisest, mis teevad õppimise ja koolitamise ebaefektiivseks?
Enamasti on suurim probleem see, et aetakse segamini kaks asja - see, et inimesed õpivad spetsiifilisteks olukordadeks ja info lihtne edasiandmine. Õppimine ei ole info omandamine. Tegudes loodetakse, et kui info edasi antakse, siis inimene õpib. Efektiivseks õppimiseks on tarvis aga konkreetses olukorras toimetada.
Ideaalmaailmas on võimalik üldist infot universaalselt ette laadida ja siis inimene võtab vajalikul hetkel teadmised sahtlist välja ja kasutab. Reaalses elus see nii päris ei ole. Kui inimene õpib, siis ta õpib ära need asjad, mis talle tol hetkel tunduvad vajalikud ning mõistlikud ja ta oskab ette kujutada, mida nendga teha. Kui õppimise hetkel seda teadmist, kus infot kasutada ei ole, siis võib sama hästi ka sooja õhku puhuda. Äriolukordades ei ole vaja koolitada õpetada ja materjale koostada, vaid meil on vaja, et see inimene, kel on vaja efektiivselt tegutseda, vaataks koos oskajaga olukordadele otsa mida ja miks on vaja selles olukorras midagi teha. Ehk siis infot ei ole võimalik ette sööta nii, et sellest kasu oleks. Kui inimene ei oska olukorda ette kujutada, siis kasutegur on väga väike.
Milline oli su viimane parim eduelamus/projekt? (mida soovid jagada)
Üks, mis ei ole päris tööprojekt, aga üks mu hea sõber Gruusia IT firmast käis Tallinnas ja me rääkisime sellest, kuidas inimesed õpivad. Kui me poolteist kuud hiljem temaga taas Gruusias kokku saime, siis hakkas ta küsimatagi iseseisvalt vaimustatult rääkima sellest, kuidas ta uute tulijatega hoopis teistmoodi tööle on hakanud. Ta mõistis ise, et lihtsalt jäljendamise ja küsimuste küsimise teel õppimine ei toimi ja neil on vaja koos olukordi läbi elada.
See ongi eduelamus, kus ma olen suutnud inimesele talle arusaadavas keeles mingid printsiibid ära kirjeldada ja need jäävad talle pähe elama. Ta saab hiljem need iseseisvalt töösse rakendada!
Millistest väitlemise tööriistakohvris olevatest vahenditest sul oma töös kõige rohkem kasu on?
Välja võiks tuua kaks aspekti. Üks, mis on ilmselgelt “pinnal” on suutlikkus nö püstijalu ärevusse sattumata kiiresti infot töödelda ja anda okei vastus. Seda on vaja treenida ja sellest on abi.
Teine, mis tekib võistusväitlejal, on et kui inimene ütleb 4..5 sõna või ühe argumendi, siis sa saad aru, millisesse logikamaailma tema jutt võib kuuluda. Sa põhimõtteliselt saad aru, mis suunas võib tuul puhuda; esimestest sõnadest hakkad nägema mustreid jutus. Muidugi jutus nähtavad mustrid ei ole veel päriselu mustrid muidugi. Aga see, et sa suudad ette mõelda, mida inimene võib 15 minuti pärast öelda, on päris hea skill.
Milline võiks olla kõige parem ja kõige tüütum omadus, mis väitlustaustaga inimestel on/ võib tekkida?
Võime nii asjade sisu kui ka nendest rääkimist nö analüütiliselt üles ehitada ja hinnata ning seda ka kiiresti teha on väga hea. Siin pole kahtlust. Põhiline väärtus väitlemisega seoses on õppida ratsionaalselt, loogiliselt mõtlema, eristada emotsiooni loogikast ning struktureeritult kõnelema ja kuulama.
Sellel võib aga samal ajal olla ka teine pool - oma vaimustuses ei õpi inimesed ära, et mis hetkel on vaja nö jutu taha tunnetada ja aru saada, mis seal tegelikult toimub. Sama ratsionaalse ja loogilise jutut taha võib peita reaalse maailma peegelduse, aga väga tihti peidetakse sinna taha midagi muud. Ehk siis kui ülbistada (ülbelt üldistada), siis väitlustaust kallutab inimesi sinnapoole, et arvatakse, et see mis on välja öeldud on kuidagi reaalsuse peegeldus. Iga aastaga ma järjest näen, et see nii ei ole. Olukorrad ei ole sageli mustvalged ja loogilised ja väga raske on kuulata oma kõhutunnet ja samal ajal analüüsida tekstuaalselt oma juttu.
Mida muud sa teeksid, kui sa täna teeksid restardi oma karjäärivalikus?
Ma üldiselt läheks sama suunas aga kiiremini ja otsustavamalt. See idee oli mul peas juba aastal 1999..2000, et on olemas efektiivsemaid viise, kuidas eksperdid õpetavad teisi.
on sul midagi naljakat ka jagada väitlemisega seoses?
Oota.. neid on palju, aga siin on üks väitlejatele arusaadav lugu.
Kunagi Maia Liisaga (Anton) läksime meistrikatele nalja tegema. Meil mingil hetkel eelvoorudes viska üle. Saime nii palju punkte, et veerandfinaalidesse pääseda, aga kuidagi me väsisime ära ja otsustasime minna välja sellise kaasusega, kus me peaksime tehniliselt kaotama põhimõtteliselt kohe. Ehk siis eesmärk oli teha nalja nii, et vastasmeeskond saab meile vastu vaieldes ka nalja teha ja kohtunikud annavad vastastele ilusti võidu kätte. Seega me tulime välja mõttega, et kõik rohkem kui 40 km/h kiiruseületajad, kellel ei ole mingit teadaolevat mõjuvat põhjust, tuleks kaugjuhtimise teel koheselt õhku lasta, sest nende oht avalikule tervisele õigustab nende eneetavatat tapmist. Selline eelnõu. Mul on hea meel, et me lõpuks siiski kaotasime. Kohtunikud, kes olid ju ka meie sõbrad said ju aru, et me teeme nalja, nad tegelikult imesid meile pastakast välja kaotuse, sest nad pidid seda tegema. Vastased, kes olid veidi nooremad tüübid, kuidagi ei jaganud lahti, et me teeme populistliku ettepaneku, mida tuleb ka rünnata kui populistlikku iba. Kuid nad läksid kaasa ja hakkasid seda analüüsima. Tekkis olukord, kus oli väga lihtne tõestada, et ühe potentsiaalse liiklushuligaani surm on võrreldes terve pere surmaga, kes vastassuuna vööndis talle vastu sõidab, õigustatud. Sel hetkel, et kui vastasvõistkond otsustas meid tõsiselt võtta, tekkis meil mure, et kuidas me rabeleme sellest nii, välja, et me kogemata ei võida. Ja terve väitlus edasi mõtlesime, et kuidas seda ometi mitte võita…