Millega Sa Vabaduse koolis tegeled ja kuidas sinna jõudsid?

Me alustasime Vabaduse Kooli loomist koos paari kolleegiga umbes neli ja pool kuud tagasi, maikuu alguses. Ma olin üks selle kooli esimestest töötajatest, praeguseks on meil meeskonnas umbes 80 inimest ja meie koolis õpib 550 Ukrainast tulnud noort. Minu rolliks on olla kommunikatsioonijuht – ma vastutan selle eest, kuidas Vabaduse Koolis on korraldatud nii välissuhtlus, aga lisaks ka sisekommunikatsioon.

Kuna olen ka kooli juhtkonna liige, siis mul on hästi palju muid ülesandeid, mis on kooli juhtimisega seotud. Terve suvi lõin kaasa õpetajate ja töötajate värbamisprotsessis. Praegu olen mentoriks ka inglise keele ainesektsioonile, see tähendab, et ma aitan selles ainesektsioonis koostööd luua, toetan õpetajaid ka individuaalselt ja vastutan kooli juhtkonnas selle eest, et meie inglise keele õpetamine ja õppimine sujuks hästi.

Mis on sel aastal suurimad väljakutsed nii Vabaduse Koolile kui ka üleüldiselt haridusmaastikule?

Kindlasti üks suurimaid väljakutseid on noorte ukrainlaste haridusse integreerimine. Neid noori on Eestisse jõudnud hästi palju ja suur osa neist ei täida koolikohustust. Paljud põhikooliealised ukraina lapsed, kellel pole põhiharidust veel omandatud ei Ukrainas ega Eestis, ei käi üldse Eestis koolis, sest nad eelistavad käia online Ukraina koolis. Ehk tegelikult meie Eesti haridussüsteemis peaksime nägema vaeva selles osas, et need noored jõuaksid ka Eesti koolisüsteemi, sest meie ega nemad ei tea, millal ja kas üldse nad saavad tagasi Ukrainasse minna. Sellest tulenevalt meil ühiskonna ja riigina on kohustus nende noorte ees, et integreerida neid Eesti haridussüsteemi ja läbi selle ka Eesti ühiskonda. See on minu meelest hästi suur ja oluline väljakutse.

Peame pingutama ka õppega, mida koolid Ukraina noortele pakuvad. Sinna peab panema lisaressurssi, et Ukraina noored saaksid tuge. Me peame koolides pakkuma neile võimalusi, et nad saaksid hakkama ja see tähendab, et meil on vaja õpetajaid, kes nendega tegeleksid. Me saame rakendada neid samu Ukrainast tulnud õpetajaid, keda ka Vabaduse Kool hästi aktiivselt rakendab, aga ka neid õpetajaid, kes on kohalikud, aga saaksid ennast täiendada näiteks keelekümblusmetoodikas. Ma näen, et Eesti haridussüsteemis on see hästi suur väljakutse, et õppeprotsess oleks kohandatud neile õpilastele.

Kuidas saada noored õpetajad kooli?

Minu eelmine töökoht on õpetajate järelkasvu probleemiga otsapidi seotud. Noored Kooli sihtasutus ja Noored Kooli programm on natuke panustanud sellesse, et leevendada veidi õpetajate puudust. Ma näen, et lahendus ei ole see, et me hakkame nüüd ette valmistama palju rohkem noori või inimesi üleüldiselt, ma arvan, et meil on hästi palju ressurssi nende inimeste näol, kes on juba vastavat või väga sarnast haridust omandanud ja kes praegu ei tule kooli, sest nad ei näe, et nad saaksid seal piisavalt tuge. Kui kooli tuleb üks alustav õpetaja, siis talle enamast antakse klass ja tunniplaan ning öeldakse, et mine nüüd õpetama.

Isegi kui õpetaja on õpetajahariduse omandanud, on vaja talle kindlasti palju rohkem tuge. Ja seda tuge paljud koolid ei ole praegu valmis pakkuma. Nad ei panusta sellesse nii palju kui vaja. Seetõttu oleks parim lahendus, kui koolides toimuksid muudatused selles osas, kuidas toimub mitte ainult alustavate, vaid üleüldse õpetajate toetamine. Meie ettevõtted ja riigiasutused panevad hästi palju ressurssi sellesse, et hoida ja toetada oma töötajaid, millegipärast koolidesse ei ole see nii palju jõudnud. On ka häid näiteid ja koole, kes seda teevad ja ma arvan, et neist tuleks ka teistel õppida.

Mis on see, mis teeb ühest koolist ideaalse kooli tänases hariduskontekstis?

Ega sellist ideaalset kooli kui kontseptsiooni pole olemas. Väga palju on kontseptsioone, kuidas arendada koolides erinevaid asju. Ma arvan, et ma ei nimetaks ideaalseks kooliks, vaid kaasaegseks ja tõesti nüüdisaegseid õppekäsitlusi kasutatavaks kooliks sellist, kus esiteks kõik tegevused ja eesmärgid mõeldakse läbi õpilase vaatest. Vaatame mitte seda, kuidas on mugavam õpetajale, kooli juhtkonnale või selle pidajale, vaid seda, kuidas meie kõik protsessid oleksid korraldatud nii, et need toetaksid õpilase motivatsiooni ja lähtuksid õpilase huvidest ning tema tulevikuvajadustest.

Peame vaatama seda, mis väljakutsed on neid noori õpilasi ootamas siis, kui nad kooli lõpetavad ja lähevad edasi. See tähendab, et kool peaks olema hästi paindlik ja valmis muutuma sama kiiresti kui muutub ühiskond. See on tõsi ka teiste organisatsioonide kohta, aga kool peaks olema kindlasti eesrinnas. Lisaks sellele, et selline kool on õpilaste keskne, peaks see olema ka koht, kus on lihtsalt hea olla. Kus igaüks – õpilane, õpetaja, keegi, kes kooliga on seotud –, kui ta sinna tuleb, siis tunneb, et see on koht, kuhu ta tahab tulla õppima, aga ka miks mitte ka huviharidusega tegelema. Kool peaks olema kogukonnakeskus praeguses maailmas.