MM-iks pidime kaua valmistuma…

Algselt tegime tiimiga koos treeninguid, kus panime oma väitlusoskused proovile ning selgitasime välja, kellele missugused kõned sobiksid. Hiljem määrati igale teemale eraldi treener ning asusime teemasid ette valmistama.

Saime kokku, mõtlesime, vaidlesime ja kirjutasime – päeva lõpuks olid üks-kaks mõtet ka tulise kriitika üle elanud ja paberile jõudnud. Ka siis ei võinud ühtegi neist veel lõplikuks pidada ja pärast teema väitlemist lisati pahatihti teemakausta uus dokument – halastamatult puhas new case.

Enamik kaasuseid said alguse treeneritega koos preppides, kuid tihtipeale jäi nendest kohtumistest väheseks ning pidime omakeskis edasi kirjutama. Sellest tulenevalt veetsime palju aega üksteisega, kohati ka kaheksa tundi ühes kitsas ja umbses ruumis, mis ajas meid natukene hulluks.

Täieliku päikesevalgusest võõrandumise ja pika töö tulemusena sündis aga nii mõndagi. Hea näide taolisest ettevõtmisest oli kindlasti siis, kui Tommi marssis pärast kuute tundi tööd stopperi ja morni ilmega tuppa ning teatas: „Esimene argument oli 07:30…“

Olles pisut (tegelikult vist rohkem kui pisut) hullunud (oma töö tegi ka kerge hapnikupuudus, kinnisest toast polnud tunde ekseldud) mõtlesime esmalt näiliselt lihtsamaile lahendusele – esimene kõne 400 sõna minutis – kuid potentsiaalne stiilipunktide null ja puhtfüüsiline võimetus sundisid meid plaani hülgama. Pärast väikest Anette määratud õuetiiru tulid juba paremad mõtted.

Treenerite tagasiside aitas meid tihti õigel joonel hoida. Tõsi, vahepeal oli tagasiside pisut karmim, aga siis Triinu lohutas alati: “Ärge seda tagasisidet väga südamesse võtke, see on siiski meie kõigi vastu, sest me kirjutasime kaasuse kõik koos”. Üldjuhul tuli pärast seda mõttepaus ja juurde tuli väga isiklik kriitika. Mis oli üldjuhul aus, sest näiteks kolmandad argumendid jõudsid meil haruharva (ühe korra) lõpuni esitatud, veel haruldasem oli, et need siis ka clashidesse jõudsid…. Normaalsuseks kujunes ka see, et viimaseks clashiks jäi umbes 20 sekundit, aga kellele ikka rohkem aega vaja on.

Kasutasime ka võimalusi, et teiste riikidega enne turniiri algust teemasid läbi väidelda – sealt ka tagasiside, mida ja kuidas parandada.

Ei olnud vahet, kus või kellega preppisime, sest meil oli alati super-duper lõbus. Mia ja Elleni jaoks oli kõige meeleolukam viimase minuti prepp, kui ülejäänud väitlesid ja nemad ühes treeneritega valmistasid ette Aafrika kaasust külmal saunalaval (Anette vahepeal ukselt käimasolevat väitlust kommenteerimas). Meelde jääb ka stseen Suveakadeemia eelviimasest päevast, kui olime lõpuks ometi süsinikumaksust kuidagiviisi aru saanud, ning eduelamusest kirjutasime veel mitu tundi päikesepaistelises WSDC toas, suutmata rohkem kui viieks minutiks naeru pidada.

Naeru pidamine oli terve tiimi jaoks raske. Meelde tuleb pilt, kus on näha Jamesi kätega peast kinni hoidmas ja meie taga naermas. Ilmselgelt olime suutnud jälle välja mõelda, kuidas MEIE maailmas Aafrika riigid töötavad ja olime vaimustuses.

Meie jaoks oli turniir väga meeleolukas – kindlasti kurvastasime, kui kaotasime, kuid ka juubeldasime, kui võitsime. Korraldus oli hea, kiidame korraldajaid selle eest, et neil oli jaksu ja motivatsiooni midagi nii suurt neti vahendusel korraldada. Nende energia oli lihtsalt imetlusväärne: veel viimaste voorude õhtutel, olles tegelenud mõlema ajaplokiga (!), ooteruumis tantsisid nad enda lastud diskomuusika järgi.

Teemad olid põnevad ja ajakavast eriti maha ei jäädud. Kahju oli küll sellest, et teiste tiimidega suhelda suurt ei saanudki: nood põgenesid, nagu meiegi, pärast iga väitluse lõppu puhkama, halama ja närveerima. Loomulikult oli kahju, et ei saanud kohapeal väidelda ja kõikide nende imeliste inimestega ka näost näkku muljetada. Tõsiasi, et väitluspäevad lõppesid meie jaoks kell kaks öösel, andis kogu üritusele päris ägeda maigu – elasime muust ühiskonnast täitsa eraldi maailmas.

Kohtunikud olid enamasti ausad. Rumeeniast me ei räägi.

Olgugi, et mõni valusam kaotus siiani kripeldab – me võitlesime kõik väitlused lõpuni, nagu ütleb Mirtel.

Tänu ühiselt läbitud katsumustele, sai tiimist lõpuks pigem perekond kui lihtsalt võistkond. Eks ikka tuli ette ka sõnelust, kuid suve lõpuks olime üksteist piisavalt tundma õppinud, et efektiivselt koostööd teha ja mitte kellelegi varba peale astuda (või sirgendajat varvastele kukutada…) Samuti ühendas meid mingi kummaline köha, mis kimbutas (ja kimbutab ikka veel) kõiki tiimiliikmeid halastamatult.

Töö sujus koos väga kenasti, pinged olid erakordselt madalad. Kõik olid motiveeritud ja ühtselt valmis võitude nimel võitlema. Suutsime nii iseseisvalt leida aegu, et omakeskis kaasuste kallal nokitseda, kui ka hetki, et treeneritega koos arutada-väidelda. Turniiri ajal tõime sageli SpeakSmarti kontorisse päeva alguses turgutavaid komme või (majanduslikke) viinamarju – nood kaitsesid nii vaimse kui füüsilise poole lagunemise eest.  

Tiimi peale ühtset lemmikväitlust ei kujunenud. Mirteli lemmik oli Aasia NATO, sest talle meeldis see teema algusest peale. Tommi jaoks kujunes lemmikuks Aafrika teema, sest ta tundis, et antud väitluseks valmistudes sai ta palju uut ja kasulikku informatsiooni. Mial favoriiti ei kujunenud. Kristjani lemmikteema oli kindlasti R1, ehk kas Aasias peaks looma Hiina-vastase NATOga sarnase kaitseliidu (seal peituv geopoliitiline analüüs oli jube huvitav ja tekitas kõneledes hästi tähtsa tunde – jutt käis ikkagi maailmasõdadest ja globaalsest julgeolekust…). Samuti oli Kristjanile eriliselt sümpaatne R8 (THW allow ex-convicts to join the police force) ja võimas tunne oli väidelda ka R7-t. Elleni süda kuulus teemade väljakuulutamisest alates R3-le (st ülemaailmse süsinikuturu teemale), ning ka R7 oli lõpuks väga ilus (asjaolu, et võitsime, ei kalluta sugugi…).

Igaüks tiimist võttis WSDC-lt midagi erinevat kaasa: uued väitlusoskused ja tohutu tööeetika, mis tulenes kaasuste uuesti ja uuesti kirjutamisest, sõprussuhted, mis selle suve jooksul tekkisid, hulga uusi teadmiseid…

Kaasa võetud kogemuste ja oskuste hulka kuuluvad ka:

stressitaluvus,

paranenud genereerimisjõudlus,

kogu toa peale kõigi Aafrika riikide ära nimetamine,

väga-väga head sõbrad,

paar väitlusnippi (rangelt salastatud),

arusaam sellest, kuidas tõsine väitlus välja näeb,

ülivõimas mälestus ja ka teatud (ärateenitud) uhkus (ja puhkus).

Ja muidugi lohutab meid igal juhul asjaolu, et Anette on ikka veel meie poolt.

Suur-suur aitäh ametlikele ja mitte-nii-ametlikele treeneritele: Anniki, Triin, Triinu, Erik, James, Maku, Brett, Küüsmaa …

Ja suurim tänu meie armsale Anettele: väsimatu cheerleader ja kõige parem peatreener, keda tahta oleksime osanud!

Lõppude lõpuks kujunes tiimimotoks: “Serve and slay!” (mida me ka kindlasti tegime).