Mailis Reps tõi oma avakõnes Eesti haridussüsteemi edu loo näiteks PISA testi. Väitluse üheks oluliseks teemaks kujuneski PISA tulemuste tõlgendamine. Mis on meie heade tulemuste põhjuseks – kas erialased teadmised on ainus kriteerium, millega haridussüsteemi efektiivsust hinnata?

Indrek Lillemägi oli skeptiline Eesti haridussüsteemi rollis PISA tulemuste saavutamisel. Ta pakkus, et tulemusi võib mõjutada hoopis rohkem eestlaste sotsiaalkultuuriline taust, kus hariduse saamist on alati kõrgelt väärtustatud. Ta lisas, et me peaks mõtlema ka sellele, mis hinnaga me erialaste teadmistega maailma tippu oleme jõudnud, arvestades jätkuvalt suurt probleemi koolikiusamisega. Lillemäe arvates on oluline mõelda, et elus edu saavutamiseks on tarvis õppida oskusi tulevikku silmas pidades.

Reps pareerib kahtlused, et koolides õpetatu on elukauge. Kõige keerulisemaks peetud ülesanded, kus tuleb reaalelulised probleemid matemaatika keelde tõlgendada, sooritatakse Eesti õpilaste poolt paremini kui kusagil mujal. Lisaks sellele saavad õpilased osa ka ettevõtlusõppes,lisades, et koolikiusamise probleemiga käib aga jätkuv tihe võitlus.

Väitluse lõpuks võib uskuda, et eesti kooliõpilased on oskustelt maailma tipus. Probleemid tekivad aga hilisemates kooliastmetes, ning tundub, et tipus olemine nõuab ka ohvreid õpilaste heaolus. Tahaksin aga väga lugeda sügavamat analüüsi PISA tulemuste tõlgendamisest – kui palju siis ikkagi saame oma haridussüsteemi kiituseks öelda? Küsimus on keeruline ning kahjuks sügavaks analüüsiks väitluses aega ei jätkunud.

Teiseks oluliseks teemaks siin väitluses on Indrek Lillemägi küsimus haridussüsteemi jätkusuutlikkusest. Kuigi eesti õpetajad hindavad oma võimeid kõrgelt, ei tunne nad ennast ühiskonnas jätkuvalt väärtustatuna. Peamiseks probleemiks ongi vananev õpetajaskond, kellele järelkasvu on oodatust vähem. Õpetajatel puudub sisuliselt võimalus Eestis karjääri teha. Kuidas saada nii koolidesse tõelised tipud? Mailis Reps paneb väitluse käigus aga õpetajate endi õlule koorma ametit populariseerida. Peamiseks jätkusuutlikkuse mehhanismiks pakub ta õpetajahariduseta spetsialistide ümberõpetamist. Tuleviku kool võibki koosnedagi spetsialistidest, kes teevad osakoormusega õpetajatööd, kuid tuleb mõelda, millist mõju avaldab see õppetulemustele. Piltlikult jääb mulje, et Eesti haridus on justkui rakett. Oleme kõrge lennuga, kuid kütus paistab olevat otsakorral. Mida teha, et edukalt edasi lennata?

Viimaks puudutati väitluse lõpus ka küsimusi hariduslikust võrdsusest. Eesti paistab rahvusvaheliselt silma oma võrdsustava koolisüsteemi poolest. Sotisaalmajanduslik taust mõjutab vaid vähesel määral PISA testitulemust. Riigi siseselt pole suuri erinevusi ka maakonniti. Ometi on tugevate ja nõrkade õpilaste teadmiste vahe lausa pooleteist kooliaastat. Siinkohal toodi väitluses vähe võrdlusi teiste riikidega. Tundub, et meil on veel arenguruumi. Vastamata jääb küll küsimus, kas mujal on olukord veelgi parem? Kuigi Eesti koolides on olemas mitmed tugiteenused ei tunne pooled õpetajad, et need oleksid piisavalt kättesaadavad.

Kokkuvõttes tegi Mailis Reps head tööd juhtides tähelepanu eesti haridussüsteemi võitudele. Indrek Lillemägi tuletab aga meelde, et heade õppetulemuste taga on lisaks koolile olulisel kohal ka kodu. Ta teeb suurepärast tööd oponendina püstitades üha uuesti vastamata jäänud küsimused. Jätkusuutlikkus on kahtlemata oluline kriteerium hindamaks haridussüsteemi. Kahjuks ei tundu Mailis Repsi pakutud meetodid siinkohal probleemi juurpõhjuseid lahendavat. Paistab, et täna oleme maailma tipus, kuid mis saab homme? Võitvat plaani, kuidas lahendada õpetajate järelkasvu probleem ei selgunud.