Kristin Parts, Eesti Väitlusseltsi tegevjuht

Kui mõnes valdkondlikus debatis paistsid silma osalejad, kes olid teistega võrreldes passiivsed, asjatundmatud või retooriliselt nõrgemad, siis peaministrikandidaatide debatis seda märgata ei olnud. Kõik olid saateks valmistunud, oskasid valdkondades kaasa rääkida ning jutupunktid oli samuti selged. See lisab muidugi Eesti tulevase peaministri suhtes kindlust, kuid ei tee debati hindamist lihtsaks.

Sellise intensiivsusega debatis on kindlasti olulised teadmised, argumenteerimisoskus ja retoorika, kuid võtmeküsimuseks sai valik, mida sõna saades teha: kas vastata kõigile teemadele, millest teised vahepeal on rääkinud, võtta ette jutupunktid ja võimalikult oskuslikult need saatejuhi küsimusega või äärmisel juhul suurel ekraanil kuvatud teemaga ära siduda või siis vastata konkreetselt saatejuhi küsimusele. Nende kolme variandi vahel tasakaalu leidmine tundus olevat ka võtmeküsimus edukuse määramisel.

Mõistetavalt sai Kaja Kallas saates palju sõna. Kuigi saate alguses jäi Kallas pigem passiivseks, oli ta peaministrina kodus kõigis tõstatatud teemades ning oponendid vastandusid paratamatult sageli just talle, andes omakorda Kallasele võimalusi vasturepliikideks. Siiski oli just debati lõpusosas näha Kallast ka sõna nõudmas. Saatejuhtidele oli see küll arusaadavalt vastumeelne, kuid andis debatile värskust juurde. Kallaselt oleks aga oodanud rohkem selgust.

Juba saate alguses juhtisid nii Jüri Ratas kui ka Helir-Valdor Seeder tähelepanu, et seekordsed valimised ei ole ainult Reformierakonna ja EKRE duell. Siiski esines ka debatis hetki, kus vastandusid just nimelt Kaja Kallas ja Martin Helme, kelle jaoks oli see väitlus valimiseelsel perioodil juba päris mitmes ja läbi harjutatud mõõduvõtt. Mõlemad pääsesid ka enim pilti.

Tundus, et debati teised osalejad proovisid Kallase ja Helme omavahelisse mõõduvõttu sekkuda, kuid jäid vahepeal siiski nii-öelda B-liigasse. Eriti paistis siinkohal silma Helir-Valdor Seeder, kes oma tavapäraste jutupunktide esitamisele lisaks kasutas oma üürikest aega näiteks sotside neljapäevase töönädalale või Lauri Hussari sularaha kaotamise mõttele vastandumiseks. Kui väitleja peab ise paluma, et oponendid temale vastanduksid, ju ei ole siis tema sõnavõtud ka piisavalt relevantsed.

Jüri Ratas ja Lauri Läänemets kordasid märksõnu, näiteks vastavalt tervelt elatud aastad või maapiirkondade elanike toimetulek, mis nende jaoks olid selgelt olulised, kuid ülejäänud debatti ei sobitunud ja kahjuks kedagi teist ei huvitanud. Siinkohal võib vaielda, kas murekoht oli Ratase ja Läänemetsa suutmatus enda teemad n-ö oluliseks mängida või saatejuhtide üsna võimekas ja enda valitud teemadele kindlaks jääv juhtimine. Või tasuks küsida, kas majanduskasv, natuke toimetulekut, Nursipalu ja kaitsekulutused on just nimelt need teemad, mida keskmine Eesti valija kõige olulisemateks peab.

Paratamatult jäid muud jutupunktid, näiteks Kaja Kallase kommentaar eestikeelse hariduse kohta või Helir-Valdor Seedri viide pensionireformile, pigem veidrateks vahelepõigeteks kui põnevateks avanguteks.

Ka varasemates debattides on saatejuhid juhtinud tähelepanu “vähem kirjeldusi ja rohkem lahendusi”, siiski tundus, et debati osalejate jaoks on enda saavutuste ettelugemine oluline ajakasutus. Tüütuna mõjusid vaidlused, kes oli koroonaajal parim ja mis seisus oli riigieelarve, mille Helme pärandas Kallasele. Siinkohal muidugi kiitus Helmele, kes pani lausa unustama, kes tolleaegse valitsuse peaminister oli.

Lavly Perlingu kommentaar, et räägitakse liialt minevikust ning peaksime vaatama tulevikku kõlas kogu oma klišeelikkuse juures tänuväärt märkusena. Ka tervikuna oli Perling selge, konkreetne ja lahendustele orienteeritud. Vastupidiselt jäid silma mõned Lauri Hussari ja Lauri Läänemetsa sõnavõtud, mis debati üldise tasemega võrreldes mõjusid ümmargusena.

Mõningasest kriitikast hoolimata oli debatti üsna meeldiv kuulata. Maailmavaatelised küsimused kõrvale jättes võib öelda, et enda seisukohti suutsid enam-vähem oskuslikult sõnastada kõik osalenud kandidaadid.

Meelis Oidsalu, Praxise riigivalitsemise ekspert

Seekordne peaministrikandidaatide “Valimisstuudio” oli kokkuvõttes pigem igavapoolne, huvitavaks läks siis, kui lõppes loid tunniajane vaidlus sisuteemade (inimeste toimetulek, energeetika, rohepööre, majandus, rahandus, riigikaitse) üle ning paluti peaministritel kirjeldada oma unistuste Eestit. Kirjutasin need siia välja, valija saab lugeda ja kaasa mõelda.

Lauri Hussar jäi väga üldiseks ja põrus Nursipalu-testis, andis kõige ümmargusemaid vastuseid. Ei tekitanud veendumust, et tegu on midagi ulatuslikult ja otsustavalt muutva jõuga.

Martin Helme sai end paaril korral käima, aga üldiselt pigem loid ja tõrjutud. Faktidega käis isegi Helme kohta vabalt ringi (näide: Eestis on korruptsioon samal tasemel Venemaaga).

Lavly Perling oli avaringis väga hea, uue tulijana alustas Parempoolsete valija profileerimisest, aga oma erakonna põhiteemal, majanduses jäi lihtsakoeliseks, ei veennud.

Viimasel ajal vigu avalikult tunnistanud Helir-Valdor Seeder on kehastunud leebeks mõistvaks “vana Isamaa” esindajaks. Isamaa haistab ilmselt verd ja distantseerib end EKRE-st (viidati isegi uurimise algatamise vajadusele sidemete asjus Prigožiniga), aga mitte nii otsustavalt, et võiks kindlalt ennustada EKRE opositsiooni jäämist. Loodavad valimiste eel püüda EKRE-st taandujaid. Samal ajal kõlas see distants olevat vähemalt esialgu positsioneerimise küsimus järgmiseks neljaks päevaks, mitte kindel välistus.

Jüri Ratas kandis hästi välja Suure Abistaja ja tasakaalustaja rolli. Aktiivne ja kohal ning rääkis väga selgelt oma valijaga.

Lauri Läänemets suutis vahepeal anda täitsa huvitavaid selgitusi anda selle kohta, kuidas sotsid mõtlevad.

Peaministrikandidaatide unistuste Eesti:

Kaja Kallas: “Mina unistan avatud, sõbralikust, targast, innovaatilisest, läänemeelsest Eestist, mis on Euroopa Liidus, NATO-s ja rahvusvaheliste laudade taga hinnatud, kus inimesed saavad hea hariduse, kus majandus tugineb tarkadele inimestele ja pakub seeläbi heaolu. Ja kus me tegutseme keskkonnasõbralikumalt.”

Martin Helme: “Rikas ja turvaline rahvusriik”.

Jüri Ratas: “Ma unistan sellest, et Eesti oleks kasvava rahvaarvuga riik, et tervena elatud eluiga ei jääks ca kümme aastat alla pensionieale ja sellest, et Eesti on iseseisev ja et me külad, me äärealad ei jääks tühjaks.”

Lavly Perling: “Parempoolsete Eesti on maa, kuhu peakontorid ja arenduskeskused tulevad tormi, sellepärast, et siin on nii hea majanduskeskkond. Siin elab rahvas, kes tänu sellele on saanud sama jõukaks kui Šveitsis. Siin on maailma top 100 hulka kuuluv ülikool. Rahvas on jõukas ja nad on kõige selle keskel osanud alles hoida oma keele, oma kultuuri ja kuna meil on rahvas jõukas, siis läheb sellel kultuuril väga hästi ja see on üks elujõuline, jõuka ja targa rahvaga maa.”

Helir-Valdor Seeder: “Tugev ja iseseisev rahvusriik Euroopa rahvaste peres, mille eesmärk on Eesti vabariigi põhiseaduse preambulis, et meie keel ja kultuur kestaks üle aegade.”

Lauri Hussar: “Mina usun õnnelike inimeste Eestisse. Ma usun sellisesse Eestisse, mis suudab kõrvaldada kõik tõkked, mis takistavad inimestel endid arendamast. Usun sellisesse Eestisse, kus inimestel on tunne, et kõik on võimalik.”

Lauri Läänemets: “Sotsiaaldemokraatide Eesti on kaotajateta ühiskond, ühiskond, kus võitjaid on rohkem kui kaotajaid. Sotsiaaldemokraatide Eesti on see Eesti, kus igas väikses kohas on võimalik elada. Iga väike kool on oluline, iga raamatukogu on oluline. Ja sotsiaaldemokraatide Eesti on loodussõbralik Eesti. See ei tähenda ainult seda, et me väärtustame rohelist energiat, vaid ka ökoloogiline tasakaal on meile väga oluline.”

Külli Taro, TalTechi Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht

Ka poliitikud, isegi erakondade esimehed, on inimesed. Valimisperiood on olnud väga kurnav ja see paistis välja ka seekordsest debatist.

Paraku keerles enamik saatest valimisprogrammide ettekandmises märksõnade ja lühilausetega. Mina valijana ei saanud rohkem teada ühegi erakonna ideede ega peaministrikandidaadi oskuse kohta keerulistes olukordades hakkama saada. Ja peaministrina neid keerulisi olukordi tuleb ette palju. Mida konkreetsemad küsimused, seda paremad vastused. Aga ükski küsimus ei sundinud debateerijaid oma standardist välja tulema, kärmelt kaasa mõtlema, kohapeal improviseerima.

Lavly Perling näis uuele tulijale kohaselt olevat valimiskampaaniast kõige vähem kurnatud. Värskus peegeldas optimismi, aga mitte alati sisulist sügavust. Helir-Valdor Seeder viitas asjakohaselt, et Isamaale ei peaks ette heitma nende poliitika edukat elluviimist. See on pigem teiste erakondade puudujääk oma valijate huvide esindamisel. Isamaa erakond sai saates soliidselt ja argumenteeritult esindatud.

Kaja Kallas sai oma tugevamaid külgi näidata siis, kui jutt läks programmilistest ideedest päevakajaliste olukordade ja otsuste peale. Jüri Ratas rõhutas kenasti, millised teemad on olulised ja et tähtsad on ideed. Aga konkreetseid ideid, mis viidatud probleemid tõesti lahendada võiks, me teada ei saanud.

Lauri Läänemets esindas sotsiaaldemokraatide empaatilist lähenemist. Aga sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna ettepanekute kulud ja tulud ei lähe kuidagi kokku. Isegi astmeline tulumaks või eelarverevisjon ei päästa. Lauri Hussar esitas kõige enam ette valmistatud juttu ja ei mõjunud veenvalt. Väitele “lahendus on väga lihtne” järgnes põimlause, mis ütles, et lahendused tuleb leida.

Martin Helme üllatas sellega, et ta alustuseks isegi peaaegu kiitis Eesti valimissüsteemi. See ei ole tavapärane EKRE stiil. Ülejäänud debatt kulges harjumuspäraselt teiste siunamise ja ebaloogiliste põhjus-tagajärg seostega argumentidega, mis olid samas retooriliselt väga veendunult esitatud.

Catlyn Kirna, TLÜ rahvusvaheliste suhete lektor

Peaministrikandidaatide debatt oli laias laastus selline, nagu võis oodata. Üldiselt püsisid kandidaadid oma programmide juures ja rünnati neid, kes tavaliselt ikka ette jäävad. Selge oli ka see, et peamised juhid seadsid juba valmis potentsiaalseid koalitsiooniplaane.

Helir-Valdor Seeder kurtis saate ajal, et teda ei rünnata ja seega ta ei saa sõna. Vahepeal tegelikult sai küll oma programmi esitada, aga teemas püsimine oli keeruline.

Jüri Ratas hoidis rahulikku joont ja vastas küsimustele. Ei rünnanud eriti kedagi, sest tema oli selgelt saates sõpru leidmas ja on valmis minema koalitsiooni.

Kaja Kallas sai kõige enam rünnakuid ja suutis need üldiselt ka tagasi lüüa. Debateerimine on Kallase üks tugevamaid külgi.

Lauri Hussar on vana ajakirjanik ja räägib hästi ja asjalikult, kuigi aeg-ajalt pisut sisutühjalt. Aga suutis parlamendierakondadele pakkuda head konkurentsi ja vestlust.

Lauri Läänemets oli alguses pisut tagasihoidlik, aga ajapikku väljendas ennast selgemini ja püsis teemas. Suutis ennast ka teistest eraldada ja programmis püsida.

Lavly Perling sai päris palju sõna, aga sõnum läks kaduma. Mitmed küsimused jäid sisuliselt vastamata ja sõna “parempoolsed” kõlas rohkem kui teiste erakondade nimed kokku.

Martin Helme eesmärk oli eelkõige Reformierakonda rünnata ja see tal ka õnnestus. Oleks võinud olla sisukam ka teistes teemades.

Anvar Samost, ERR

“Meeldiv ja tasakaalukas debatt,” võttis saatejuht Andres Kuus väitluse kokku ja nii ka tõepoolest oli. Tempo oli hea, mõttetutesse tupiknääklustesse ei takerdutud, ühe minuti reegel töötas ilma, et see oleks seganud erakondade esinumbritel oma vaateid avaldada. Kui ette kujutada valijat, kes veel kõikus eri valikute vahel, siis võis selline kahtleja ka saatest abi saada.

Samal ajal peab tõdema, et keegi osalistest ei üllatanud. Reeglina püsisid kõik viimaste kuude jooksul kindlaks harjunud rollis ja retoorikas ning kurja häälega taustaks pobisemist ei kuulnud, ägestumisi samuti mitte. Ehk oli abiks, et Keskerakonna esimees Jüri Ratas ja Eesti 200 esimees Lauri Hussar olid pandud seisma teineteisest eemale, üks EKRE esimehest Martin Helmest ühele, teine teisele poole.

Kiita tuleb saatejuhte ja toimetajaid, kes ei jäänud seekord erakondade platvormides järge ajama, vaid kehtestasid Eesti tegelikest oludest ja väljakutsetest lähtuva agenda. Sobivalt oli just kolmapäeval statistikaamet avaldanud 2022. aasta majanduslanguse näitajad ja seega sai valija kauaoodatud ülevaate majandus- ja eelarvepoliitilistest seisukohtadest, selgelt ja enamasti üsna konkreetselt.

Majandusest alustamine ei sobinud siiski nähtavalt peaminister Kaja Kallasele. See on arusaadav, kuna senises kampaanias on Reformierakond domineerinud julgeolekunarratiiviga ja suutnud nõnda valdavalt vältida hinnatõusu, eelarvepuudujäägi ja energeetika kui ebamugavate teemade käsitlemist. Kallas alustas kohe jutupunktidega ega läinud kaua aega, kuni üritas juttu sõja peale viia.

Jüri Ratasel algul väga sujuvalt majandusterminid üle huulte ei tulnud, kuid siis ta tabas ära, et tal on võimalus pidevalt viidata oma peaministrikogemusele ja selles mängis temaga kaasa kunagine valitsuskaaslane Martin Helme.

Sotsiaaldemokraatide juht Lauri Läänemets ja Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder tundsid end samuti mugavalt, kuna üks sai rääkida oma lemmikteemast ehk palkadest ning teine kritiseerida rahatrükki kui inflatsiooni üleeuroopalist põhjust. Seeder tegi ka saate ainsa meeldejääva nalja, paludes konkurentidel end rünnata, sest siis saaks ka tema sarnaselt peaministriga sõna vastulauseks.

Lauri Hussar ja Parempoolsete esimees Lavly Perling jäid paraku pinnapealseks. Perlingu eredaim hetk saate esimeses pooles oli siis, kui ta roherevolutsioonist rääkima hakanud Kallast nõelas ja märkis, et revolutsiooni pole küll vaja. Ka Hussar jäi meelde eelkõige repliigiga, mis meenutas Porto Francot kriitiliselt maininud Kaja Kallasele, et kohe pärast seda skandaali läks ta kritiseeritud Jüri Ratasega ühte valitsusse.

Kui debatt pea tund pärast algust majanduse juurest julgeolekuni jõudis, siis algas see Nursipalust, mis taas polnud peaministrile mugav. See-eest said kõik erakonnad ennast hästi selgelt harjutusala laiendamise suhtes positsioneerida. Martin Helme on nähtavasti oma vigadest õppust võtnud ja sõnastas kriitika Ukrainale relvaabi andmise osas varasemast ettevaatlikumalt.

Saate lõppu jäänud küsimus Eesti väärtusruumist oli leidlik, pannes mõne erakonnajuhi sõnapilve puhuma, aga taas kord joonistas erinevused valija jaoks kenasti välja. Kas valija sai ka vastuse, kuidas Eesti elu paremaks teha?

Artikkel ilmus ERR-is.