Siim Ruul, Eesti Väitlusselts

Seekordne debatt oli üks viisakamaid ja sisulisemaid valimisväitlusi, mida viimasel ajal on Eesti poliitikasaadetest näha ja kuulda saanud. Samal ajal kiskus arutelu väga mugavaks ja keskendus paljuski sellele, mida ja miks on muuta vaja, tuues vähe välja, kuidas erakonnad nende muutusteni jõuda tahavad.

Eestikeelsele haridusele ülemineku arutelus paistsid silma kaks väitlejat: Liina Kersna ja Kristina Kallas. Mõlemad kasutasid neile eraldatud minuteid argumenteeritult, pakkudes välja lahendusi, kuidas see protsess välja peaks nägema. Enim jäi kõlama Kallase mõte, miks ainult õppekeele muutus ei too soovitud tulemust, kui vene ja eesti emakeelega noored õpivad endiselt eraldi.

Teised väitlejad kinnitasid paljuski oma toetust juba niigi selgele konsensusele minna üle eestikeelsele õppele, kuid jäid hätta konkreetsete lahenduste pakkumisel. Kuidas plaanitud reform siis päriselt ellu rakendub? Selle võtab kõige paremini kokku Tõnis Lukase välja hõigatud: "Teeme ära!". Eriti hädas oli Jaak Aab, kes tundus silmanähtavalt ärritunud, et peab kaitsma ühtaegu nii Mailis Repsi kui ka Mihhail Kõlvarti öeldut-tehtut.

Õpetajate palkade, väärtustamise ja järelkasvu teema sumbus kahjuks koolivõrgu ümberkorraldamise sohu, mida polegi võimalik sellise debati vormis oma keerukuses ja mitmekülgsuses lahata.

Kõik olid ju nõus, et palk peaks õpetajatel ühel või teisel moel tõusma – olgu selleks indekseerimine, keskmise palga kasv või karjääriredel, aga kuidas seda päriselt saavutada, ütles ainsana konkreetselt välja Piret Hartman. Kas tal on maksuettepanekute näol õigus, jääb valija otsustada, kuid arutelu huvides oleks osalejad kindlasti võinud rohkem analüüsida, kuidas õpetajatele palgaraha leitakse, kuivõrd kas seda on vaja.

Pisut arusaamatu oli, kuidas Tauno Õunapuu mitmel puhul väljahõigatud mõte erakapitali kaasamisest ka üldhariduses teoks tuleks teha.

Alushariduse arutelu jätkus kahjuks samal foonil, keskendudes vajadusele, pakkudes vähe lahendusi. Siinkohal tuleb kiita Kristina Kallast, kes julges tasuta lasteaiakohtade pakkumise tuhinas oponentidele meelde tuletada, et kui tahta samal ajal ka suurendada kohtade arvu, peab raha leidma mõlema jaoks. Ka Õunapuu sõnastab lahenduse, kuidas eralastehoiud võiksid riigile appi tulla, kuid mõte jäi vaid repliigi tasemele ega saanud debatis oluliseks.

Kõrghariduse murede arutelus aktiveerus selgelt Jaak Valge, kuid kahjuks jäi EKRE esindaja pigem ümmarguseks ning fookust tõi väitlusesse Tõnis Lukas, kes juhtis tähelepanu, kuidas muuta kõrgharidust erasektori kaasamiseks rakenduslikumaks. Arutelu arendav oli ka Hartmani fookus ülikoolide kolledžite rollist regionaalpoliitikas. Saate 55. minutil hakkasid saatejuhid kirjelduste asemel lahendusi paluma.

Kultuuripoliitika jäi sel korral ilmselgelt vaeslapse rolli ja väitlust ei tekkinudki ning väitlejad kordasid juba varem erakondade sõnastatud jutupunkte. Samal ajal oli meeldiv näha, et teatrite rahastusmudeli arutelus suudeti jääda olenemata positsioonist opositsioonis, koalitsioonis või hoopiski parlamendist väljas lugupidavaks ning mõista kultuuriministri keerulist olukorda. Sellist asja meie poliitilises kultuuris just üleliia ei kohta.

Kes siis võitis? Kallas, Kersna ja Hartman. Miks? Sest nad olid läbivalt debati vältel argumenteeritud, mis tähendab, et täiendasid oma väiteid ka loogiliste selgituste ja tõestusega. Eriti särav oli Kristina Kallas, sest lisaks tugevale väitlusele pakkus ta ka kõige selgema ülevaate Eesti 200 programmilistest seisukohtadest.

Ei saa öelda, et Tõnis Lukas oleks olnud kehv, kuid ometi kadus tihti fookus ja konkreetsete küsimuste juurest Isamaa iibepoliitika jutupunktide juurde pöördumine pigem lõhkus kui arendas debatti.

Jaak Aab ja Jaak Valge panustasid lahendustega vaid episoodiliselt ning ega suuresti aru saanudki, miks peaks EKRE-t või Keskerakonda nende haridus- ja kultuuriprogrammi pärast valima. Tauno Õunapuu sai võrreldes kaaslastega konkurentsitult kõige vähem sõna ja kui ka tabas arutelus olulist, ei õnnestunud seda selliselt esitada, et debati kulgu muuta.

Kristiina Alliksaar, Vanemuise juht, etendusasutuste liidu juhatuse esimees

Kuigi stuudios olid pigem hariduse spetsialistid, siis kultuurile pühendatud 18 minuti jagu oli valdavalt ikka ette valmistatud. Minu hinded peegeldavadki kultuuri osa debatist. On siiralt kurb, et kultuurivaldkond ei väärinud eraldi valimisdebatti, ometi on nii palju, mille üle debateerida. Kui me ise enda keelt ja kultuuri ehk riiki ei austa, miks peaksid seda teised tegema?

Tõnis Lukas tõi välja eestikeelse kultuuri tähtsuse kui meie olemise selgroo ja pidas oluliseks siduda kultuuri rahastamise rütm haridusega, millele on raske vastu vaielda. Kuigi debati vormile mõeldes kohati ilutsev ja laialivalguv, on Tõnis Lukasel poliitiku kiiduväärt omadus öelda oma sõnum igatahes ära, mis iganes küsimuse kontekstis.

Liina Kersna tõi välja argumendid, millele kultuurirahvas ka ise on viimasel ajal üha enam tähelepanu juhtinud: kultuur on investeering, lahendus ja mootor mitmele teisele valdkonnale (turism, tervis) ning kirjanduse valdkonnas piisab olukorra märkimisväärseks lahendamiseks väga vähesest ja need vahendid tuleks leida.

Piret Hartmanil oli ise teemade keskel olles kõige tulisem tool ja seepärast sai ta tulevikule vähe keskenduda, kuid oluline sai öeldud: kogu valdkonnas on vähe ressurssi, kõik valdkonnad said sel aastal kasvu, kuid sellest selgelt ei piisa; valitsuses olles tundub kultuur teisejärguline, aga see ei peaks nii olema, valdkonna inimeste avaldusi tuleb kuulata; sotsiaalsete garantiide teemaga tuleb kultuuriministeerium välja veel sel aastal.

Kristina Kallas tõi olulisena välja, et riigi toetatud kultuurivaldkond peaks Eestit ühtlasemalt katma, sh Ida-Virumaad, loovisikute tasustamine nii, et nad suudaksid palgaga hakkama saada – keegi ei loo kultuuri toetuste saamiseks. Kultuuriekspordi toetus jäi ka kõlama. Kallas oli haridusest rääkides selgelt kõige argumenteeritum ja selgem, kultuuris vähem.

Jaak Aab rääkis mudelist "1/3 riik - 1/3 KOV - 1/3 eraettevõtlus" just regionaalse lähenemise osas, kuid kaldus läbi kogu saate rääkima sellest, mida ilusat on Keskerakond seni teinud (näiteks koroonapandeemia-aegsed toetused kultuurile), mitte millele võiks uuel valimisperioodil keskenduda.

Jaak Valge keskendus teemadele betoon vs. inimesed ja kultuurkapitali lahtisidumine pahelisest rahast, kuid tulevikuvisiooni kultuurivaldkonna arengust mina ei kuulnud.

Tarmo Õunapuu tooks kultuurivaldkonda rohkem ettevõtlusõpet ja rõhutas ka vabakutseliste, sh mitte vaid kultuurivaldkonnas tegutsevate, sotsiaalsete garantiide teema tähtsust. Tema repliikidest oli läbivalt selgelt tunda, et alustav erakond on vähem kogenud ja teemad on võõrad, kuid hindan püüdu ja julget pealehakkamist.

Meelis Oidsalu, Praxise riigivalitsemise ekspert

Seekordsele hariduse ja kultuuriteemalisele "Valimisstuudiole" tegi soliidse soojenduse Vikerraadio 2. veebruari haridusteemaline debatt, mis oli praeguste valimiste seni vaat et üks ägedamaid. Soovitan järele kuulata.

ETV-sse kogunesid erakonnad veidi teises koosseisus kui Vikerraadiosse ja mõnelgi puhul tuli see pigem kahjuks. Näiteks EKRE (esindaja Loone Ots) oli Vikerraadio saates märksa ärksam ja arutelus rohkem sees, kui ETV stuudiosse tulnud Jaak Valge, kes vahepeal rääkis ka haridusest, aga vahel eelistas meenutada EKRE valimiste põhiteemat ehk massiimmigratsiooni peatamist.

Oma erakonna põhilisest valimislubadustest hariduse ja kultuuri asemel eelistas kohati kõnelda ka Tõnis Lukas (Isamaa valimiste põhiteema on sündimus ja Lukas rääkis nt vastuseks sellele, mida kultuuripoliitikas peaks muutma, et "rahvastiku languse peatamine on ka kultuuris teema") ja Piret Hartman (maksureform, riigikaitsemaks, aga ka oma valimisringkonda Ida-Virumaad mainis minister natuke liiga palju, arvestades, et talle suunatud avaküsimus puudutas ministri valimiste eel tihenenud tööreise valimisringkonda).

Lukas, Valge ja Hartman olid poliittehnoloogiliselt korralikult ette valmistatud, kuigi suvalisel hetkel hariduse- või kultuurijutu vahele massiimmigratsiooni või sünnitamise meenutamine ei kuku Eesti poliitikul veel kuigi loomulikult välja. Lisaks võib see mõnele näida põiklemisena või käsitletavate valdkondade alaväärtustamisena.

Istuvale haridusministrile Tõnis Lukasele heidakski ette lisaks ujuvusele loidust, mis võis tuleneda ka valimisdebati hilisõhtusest algusajast.

Jaak Valge suutis kõlama panna kaks olulist dilemmat (kultuuriraha valamine betooni Tartusse ehitatava röögatu 90 miljoni eurose maksumusega süku näitel vs. rohkemate vahendite suunamine loometoetustesse, samuti kultuuri lahtisidumine ebastabiilsetest rahastusallikatest nagu hasartmängumaks), aga jäi sarnaselt Lukase ja Jaak Aabiga (kel oodatult läbiv teema debatis kohalike omavalitsustega arvestamine) pigem Liina Kersna, Piret Hartmani ja Kristina Kallase varju.

Parempoolsete esindaja Tauno Õunpuu saatejuhtide tähelepanu väga ei pälvinud ja tal polnud ka põhjalikumat eeltööd tehtud (mõnele küsimusele vastamisega oli probleeme), mis on riigikokku alles pürgiva erakonna jaoks liigne luksus.    

Kultuuri rahastamise küsimuses esines ootamatult kõige hingestatumalt Liina Kersna, kes lõi lausa särama, kui sai võimaluse esitada entusiastliku paariminutlise loomemajanduse n-ö liftikõne ning tegi alusharidusest kõneldes sümpaatse pai lasteaiaõpetajatele. Rõõmustamine ja tunnustamine keset valimisdebatti mõjub värskelt ja jõustab esinejat. Liina Kersna värske ministrikogemus lubas tal ka andrusansipliku heldusega fakte pilduda.

Selge mõjuisiku ja trendilooja rollis oli Kristina Kallas, kes haridusvaldkonnas on lihtsalt erialase tausta tõttu kõige veenvam ja kes on Eesti poliitikutest üldse üks paremaid esinejaid. Temagi jõudis eestikeelsele koolile üleminekust kõneldes üsna kiiresti Eesti 200 "rätsepalahenduste" juurde, neid hakkasid tema tuules nõudma nii Lukas, Jaak Aab kui ka Hartman, ehk kõik regionaalsemalt mõtlevad erakonnad.

Jaak Aab oli ehk kõige rohkem rollist väljas, meenutas veidi unist jalgpallikommentaatorit, kes pärast kaht lisaaega nõudnud jalgpallimatši sunnitakse mängu analüüsima.

Kõige pettunumana tundsid saadet vaadates end arvatavasti kõrghariduse ja teaduse rahastamise arutelust huvitunud, üldisemalt räägiti veidi liiga palju eelmise nelja aasta jooksul tehtust, ettevaatavust nappis.

Esituslikult domineerisid saates Hartman (kes oli võitluslik ja kohati ka ülemeelik, kippus saatejuhilt jutujärge üle võtma, kui Aabi ütlusi Mihhail Kõlvarti omadele vastandas) ja Kristina Kallas, kes suutis kõige selgemini sõnastada muutusi, mida tulevik peaks tooma haridus-, teadus- ja kultuuriellu.

Järgmiste valimiste eel võiks kandidaatidele võimaldada ka koolitust, kuidas kaheminutiliste repliikide kaupa valijale meelde süüvida. Selline suhtlusstiil nõuab teistsugust lausestust ja hoiakut, meenutab veidi Twitteris säutsumist, milles ka eestlased pigem kehvemapoolsed on. Veel kord: kuulake 2. veebruari Vikerraadio haridusdebatti: äge näide asjalikust, aga haaravast maailmavaatelisest sädistamisest.

Jaan-Juhan Oidermaa ja Kaupo Meiel, ERR

Etteaimatavalt oli palju tahta, et erakondade haridust, teadust ja kultuuri puudutavate nägemuste esitlemine paneb pulsi kiiremini käima. Isegi kui programmiliste seisukohtadega kaasneks mõnes teises kohas Parempoolsete näitel laiem arutelu, kadus see debatis Tauno Õunapuu argipoliitika kauguse taha.

Piisavalt kaua võimuparteisse kuuludes on muidugi Jaak Aabi vaadates alati oht langeda oma erakonnakaaslaste tegemiste ja tegemata jätmiste selgitamise ohvriks. See ei tähenda aga, et vähemalt mõnel korral ei võiks sõna saades tulla lagedale uute ja värskete ideedega ning seda viisil, et inimene seda ka ise usuks.

Jaak Valge ilmestas hästi, kuidas hoolimata isegi erakonna programmi üldisemast jõulisusest on hariduse-teaduse-kultuuri vallas oht langeda pelgalt olukorra kirjeldamise ohvriks. Siinkohal ei päästa isegi jutu sisse erakonna lööklausete poetamine. Erakonna programmilised seisukohad suutis debati vältel ära tutvustada ka Piret Hartman. Kuna aga tema leivanumber on valdkond, millele pöörati tähelepanu vaid debati viimasel paarikümnel minutil, jäi tugevamast lõpust veenva oleku tekitamiseks vajaka.

Positiivselt üllatas arutelu ajal Kristina Kallas, kellel õnnestus nii oma seisukohti vaatajatele kinnistada kui ka põhjendada argumenteeritult kõigile raha jagamise vankrilt maha hüppamist.

Tugevamat sorti sooritust võis oodata värske valitsuskogemuse tõttu nii Liina Kersnalt kui ka Tõnis Lukaselt. Päris maailmas suutsid mängida nad erinevatele tugevustele. Kui Kersnal õnnestus vaatajate numbritesse uputamisega jätta mulje asjatundlikkusest, siis Lukas leidis võimaluse järjepidevalt meelde tuletada sedagi, mille eest tema erakond tervikuna seisab. (J-J.O)

*

Erakonnad saatsid "Valimisstuudiosse" enamjaolt tugevad haridusspetsialistid: praegune haridusminister Tõnis Lukas, endised haridusministrid Jaak Aab ja Liina Kersna, praktilise kõrgkoolijuhi kogemusega Kristina Kallas ja Parempoolsete haridusteemade ekspert Tauno Õunapuu.

Puhtakujuliseks kultuurivaldkonna esindajaks – kui pidada Lukase kultuuriministripõlve (2019-2021) pigem kõrvalehüppeks – võis debatis pidada ainult kultuuriministrit Piret Hartmani, kes on varem pikalt kultuuriministeeriumis nõuniku ja asekantslerina töötanud. Jaak Valge on aga lihtsalt väga universaalne poliitik, kes suudab oma ja EKRE seisukohti mistahes humanitaarsel teemal muhedalt esitada, isegi kui neid seisukohti nii väga ei olegi.

Seltskonna taustast tulenevalt oligi saate haridusosa tuumakam kui kultuuriosa.

Kultuuriteemadest käisid debatist läbi teatrite rahastamine, vabakutseliste loovisikute sotsiaalsed garantiid ja kultuuri rahastamine tervikuna. Kultuuriministrit teatrite rahastamise muutmisel tehtud otsuste eest keegi ründama ei hakanud, pigem pidasid oponendid seda õigeks viisiks, kuigi veidi konarlikult läbiviiduks. Samas vastastikuse mõistmise õhkkonnas said kiirelt läbitud teisedki teemad.

Selles, et kultuuri on vaja rohkem rahastada, ei kahelnud keegi, Hartman mainis mitu korda, et aastaid ei ole kultuuriministeeriumi eelarve kasvanud. Kultuur on meie olemise selgroog, seda tuleb juhtida sõbralikus koostöös ja kõik need muud ilusad mõtted kõlasid, pole isegi tähtsust, kes need sel korral reaalselt välja ütles.

Jaak Valge rõhutas, et betooni ja ajusid tuleks vaadata eraldi ja ühe kultuurikeskuse ehitamise asemel saaks päris hulgale loovisikutele kümme aastat toetust maksta. Üsna konkreetselt kõlas Kristina Kallase väljaütlemine, et riigi roll ei pea olema toetuste süsteemi ideaalseks ehitamine, vaid kõikide loomeinimeste toetamine selleks, et nad saaksid ennast rohkem müüa. Kallas rõhutas ainsana sedagi, et oluline on riigi toetus eesti kultuuri ekspordile. Kuidas täpselt seda teha, selgub ilmselt mõnes järgmises debatis.

Parempoolne Tauno Õunapuu ei jätnud esile toomata kultuuri ja ettevõtluse seost ning lausus, et kultuurialadel võiks sisse viia ettevõtlusõppe, jättes huvitaval kombel välja ütlemata vastupidise, et ettevõtlusaladel võiks olla ka kultuuriõpe, aga ju siis pole see oluline.

Kõigi erakondade esindajad olid vähemalt sõnades valmis seisma selle eest, et kultuuri tuleks raha juurde tuua ja vabakutselistel ei tohiks lasta otseselt välja surra. Küsimused, kust tuleb raha ja kuhu kaob tolm ning vastupidi, jäävad vastust ootama ilmselt järgmisest koalitsioonilepingust, mille kultuuriosa visatakse kokku olulisemate punktide vahepeal kuskil kohvimasina juures.

Kokkuvõttes meenutas seekordne debatt rohkem hariduse töörühma kamraadlikku koosolekut, millest jäi mulje, et kuigi rahamuresid ja muid muresid leidub, siis nende lahendamisega tegelevad üksmeelses tantsuhoos kõik erakonnad, kes muu hulgas leiavad ehk ka kultuuri jaoks veidi raha juurde, kui loomeinimesed liiga palju kräunuma hakkavad. (K.M)