Martin Küüsmaa, Eesti Väitlusseltsi liige

Oli hea meel tõdeda, et osalejad leidsid punkte, milles kõik olid ühel meelel: näiteks vajadus majanduspoliitikas hoida selgust ja stabiilsust. Samuti tegi heameelt see, et kõik osalejad olid pigem selged sõnastajad ja mõjusid enesekindlate esinejatena. Kui saade algas energiateemadel väga intensiivse numbrite pritsimisega kõigi poolt, siis paraku jäi saate edenedes konkreetsust ja numbrilist analüüsi vähemaks.

Priit Sibul seletas erinevaid küsimusi pigem hästi, sh eri teemades toimunud poliitsündmusi ning valis pigem rahulikuma stiili, kus otsest konfronteerumist ja ümber lükkamist ning seeläbi eristumist oli vähe.

Kristen Michal oli saate esimeses pooles vaikne, lähtus rohkem põhimõtetest kui konkreetsetest ettepanekutest. Saate lõpupoole Michal aktiviseerus, ilmselt oli maksude ja majanduskasvu teema nii talle kui Reformierakonnale tuttavam ja meelepärasem kui rohepööre.

Riina Sikkut oli saate parim, vastas aktiivselt, rääkis kaasa pea kõigis punktides ning ei tõmmanud tagasi ka siis, kui 50. minuti paiku hääl kähedaks muutus. Sikkut oli kõige selgesõnalisem rohepöörde kaitsja.

Taavi Aas oli saates kõige nõrgem: ta jäi vaikseks ja ebakindlaks nii mõnelgi teemal. Üldsõnalisusest eristusid vaid tasuta ühistranspordi ja astmelise tulumaksu ideed, aga need on vast nüüdseks kõigile valijaile juba tuttavad.

Siim Kiisler kulutas palju aega vastaste süüdistamisele ning jäi oma mõttepüstitustes pigem üldsõnaliseks, toomata välja oodatud hulgal konkreetseid poliitikaettepanekuid.

Rain Epler oli saate esimeses pooles aktiivsem kui teises ning põhjendas oma seisukohti hoolikalt, isegi kui mõni faktiviga sisse lipsas. Eristus teistest selgelt nii mõneski punktis, kõige rohkem rohepöörde vastasusega.

Marek Reinaas demonstreeris tugevaid faktiteadmisi, aga rääkis vähe oma erakonna konkreetsetest lubadustest. Saate teises pooles jäi väheaktiivseks ja mõne teema juurde jõudis siis, kui teised olid juba edasi liikunud.

Lisaks esinejate kvaliteedile tulid saatest välja ka meie poliitmaastiku üldjooned, kus paremini saavad läbi Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 ning teisel pool on Isamaa, EKRE ja Keskerakond.

Meelis Oidsalu, Praxise riigivalitsemise ekspert

Siim Kiisleril (Parempoolsed) ja Marek Reinaasal (Eesti 200) kui riigikokku mitte kuuluvate erakondade esindajatel oli kanda uustulija-väljakutsuja roll. Reinaasa pidevalt nõudlik kõrge hääl oleks sobinud Gogoli “Revidendi” nimitegelasele, kes on saabunud veidi ajale jalgu jäänud provintsi kohalikku establishment’ile selgitama, et kõike tuleb teha kiiremini ja odavamalt.

Nii Kiisler kui ka Reinaas positsioneerisid end kiiresti ettevõtjate eestkõnelejaks, Reinaas usutavamalt, sest on ise ettevõtja. Mõlemad näitasid majandussõbralikkust rääkides “investeerimiskindlusest”, vastustades maksutõusu ning tõotades riigikärpeid (Eesti 200 lubas 20 000 ametnikku koondada ja “nulleelarvet”).

Kristen Michal Reformierakonnast ja Rain Epler EKRE-st jäid ettevõtjate esindamisega tsipa hiljaks. Michali algus oli tema kohta tagasihoidlik ja arvestades, kui mitu korda ta tegi juttu rohepöördeks kohustava kliimaseaduse olulisusest, võinuks ta vabalt saate esimeses pooles esindada sotse. Ka saate lõpuosas, kui tuli juttu pankade maksustamisest, jõudsid Kiisler ja Reinaas oma pangasõbralikud repliigid enne teda eetrisse anda, nii et Reformierakonna seisukohad debatil kohati mõjusid Parempoolsete ja Eesti 200 esindajate ütluste kajana.

Michal jõudis siiski ka rääkida erastamise poolt ning maksutõusu vastu, nagu kunagisele Reformierakonnale kombeks oli. Raiete vähendamise arutelus rääkis vajadusest tööstusvaldkonnale stabiilsust pakkuda. “Stabiilsus” saigi kriisiaegsele majandusarutelule omaselt selle debati moesõnaks.

Sotsiaaldemokraadist majandusminister Riina Sikkut sai süüdistusi vasakult ja paremalt, aga pidas hästi vastu ja pigem ammutas rünnakutest hoogu tavapärasest märksa võitluslikumate monoloogide jaoks. Raiemahtude vähendamise põhjendatuse vaidluse ajal (sotsist keskkonnaminister vähendas hiljuti mahte) tegi Reinaas Sikkutile elegantse džuudovõtte: kui sotsiaaldemokraat rääkis stuudios hingestatult puude hoidmisest, kutsus Reinaas üles puude taga inimesi nägema, viies jutu puidusektoris oleva 24 000 töökoha hoidmisele.

EKRE esindaja Rain Epler pidas samuti hingestatud kaitsekõne metsameestele, “kes on suured loodusesõbrad” ja kutsus EKRE-le mitteomaselt kuulama otsuste tegemisel (metsandus)eksperte ja energeetikadebati ajal suisa kiitis üht kõrget riigiametnikku.

Priit Sibula (Isamaa) jutt oli hüplikuvõitu, veidi liiga sageli tõi vastates sisse mingid teised, sel hetkel kõrvalised teemad. Tõdes ausalt, et elektrienergia hinnaregulatsioon oli veidi läbi mõtlemata valitsusel (“kui börsihind on madalam kui universaalteenus, peaks kehtima börsihind”), otsis vastandust Parempoolsete ja Sikkutiga peamiselt, ent Isamaa programmilised seisukohad ei jäänud kuigi selgelt kõlama.

Keskerakondlane Taavi Aas ütles viis aastat menetletud metsanduse arengukava kohta, et tal on hea meel, et seda vastu ei võetud, sest et “kiirustades ei tohiks seda vastu võtta”. Rohepöördest rääkides pani süüks liigset “õhinapõhisust”.

Seitsmendat valimist järjest räägib Keskerakond astmelise tulumaksu ideest, millega haakus reipalt ka sotsiaaldemokraat Sikkut. Majanduskasvu toetamise arutelu ajal rääkis Aas tasuta ühistranspordi kasutamise kasvust. Võttis üle juba konkurentide suust läbi käinud “tööstuspoliitika stabiilsuse” lubaduse. Jäi oma jutus aga liiga laialivalguvaks ja üldiseks, see probleem on ka Keskerakonna valimisprogrammil.

Aivar Hundimägi, Lääne-Virumaa Uudiste peatoimetaja, Äripäeva peatoimetaja asetäitja

Priit Sibul oli suurema osa debatist eklektiline ja raske oli saada aru, millised on erinevatel teemadel Isamaa konkreetsed seisukohad. Lisaks hiilis ta mööda nii mõnelegi küsimusele vastamisest. Näiteks Auvere elektrijaamaga seotud probleemist või universaalteenuse kohta tehtud kriitikast. Debati lõpuosas muutus Sibul selgemaks ja ka teravamaks.

Marek Reinaas oli loosunglik ning paljusõnaline ja mitmel puhul jäi vastuseta küsimus “Kuidas see lubadus saavutatakse?”. Näiteks madal elektri hind või tuuleparkide planeeringute protsessi lühendamine kuuele kuule. Samuti meeldis Reinaasale tuua kõlavaid numbreid ehk 20 000 riigiteenistuja “tootvamale tööle saatmine” või raiemahtude vähendamise korral 16 000 inimese töötuks jäämine. Reinaas muutus meeldivalt selgesõnaliseks maksupoliitikat puudutavas osas, tõenäoliselt tulenes see sellest, et tegemist on ettevõtjaga.

Rain Epleri muidu ladusale esinemisele tõmbas vee peale Enefit Greeni juht Aavo Kärmas, kelle väidetele tuginedes teatas Epler, et Eesti peab jätkama 10–12 aastat põlevkivist elektri tootmist, sest varem ei suudeta uusi taastuvenergia võimsusi piisavalt turule tuua. Kärmas lükkas Kristen Michalile sõnumit saates selle väite ja ka ühe Taavi Aasa väite ümber. See tekitas kahtluse, kas on võimalik ka teisi Epleri väiteid uskuda.

Samuti libastus Epler raiemahtude teemal teadlaste argumenti kasutades, kui esmalt ütles, et tuleb teadlasi kuulata ja täpsustava küsimuse peale lisas, et õiged teadlased on need, kes on raiemahu vähendamise vastu ning valed teadlased need, kes raiemahu vähendamist toetavad.

Taavi Aasal oli kolm peamist sõnumit, mida ta igal võimalusel kordas. Esiteks, praegune koalitsioon ei tee midagi. Teiseks, praegune valitsus tegutseb õhinapõhiselt ning ettevõtjatele tuleb maksta toetusi, et majandus taas kasvule pöörata. Eristus Aas aga sellega, et tema arvates piisab Eestile praegu plaanitavatest maismaa tuuleparkidest ning meretuuleparkide osas oli ta skeptiline. Aas üritas toetust koguda populistliku ideega, et pankasid tuleb täiendavalt maksustada, sest nende kasumid olid mullu liiga suured. Seda ideed aga ei toetanud ükski teine debateerija.

Riina Sikkut alustas esimese teemaga ehk energeetikaga hästi. Näiteks tõi ta sisse energiatootmise hajutatuse teema ja sidus selle julgeolekuga. Samuti viitas tuuleparkide rajamise suurele huvile, mis omakorda kummutab EKRE väite, et 10–12 aasta jooksul olulisi muutusi ei toimu.

Pööre toimus aga siis, kui Sikkut pidi hakkama kaitsma erakonnakaaslasest keskkonnaministri Madis Kallase hiljutist raiemahtude vähendamise otsust. Siis ja ka hiljem tuli ministri suust mitmeid lapsusi, näiteks see, et raiemahtude vähendamisel pole ettevõtlusele mingit mõju või konkreetsed maksumäärad pole üldse oluline teema. Samuti meeldis Sikkutile rõhutada, kui olulised on numbrid, aga oma väidete toeks ei meeldinud talle neid väga palju nimetada.

Kristen Michal võttis debatis endale faktikontrollija rolli ja tegi mitmeid täpsustusi teiste poliitikute väljaütlemistesse, mis viitasid sellele, kui häid otsuseid on teinud viimased valitsused, kus juhtiv roll on olnud Reformierakonnal.

Näiteks on tema väitel tuuleparkide planeerimine muudetud märgatavalt kiiremaks. Samuti tõttas ta appi, kui koalitsioonipartner jäi jänni, näiteks aitas Sibulat universaalteenuse küsimusele vastamisel. Michal sõnastas ka järgmise riigikogu ühe olulisema debati, milleks on kliimaseadus ja kliimaleppega kaasnev. See on teema, mis vääramatult meie lähiaastate arengut mõjutab. Jänni jäi Michal aga erakonnakaaslase Urmas Kruuse kaitsmisega ning sisutühjaks avaliku sektori kulutuste vähendamise teemal.

Siim Kiisler oli debateerijatest kõige konkreetsem ja ka eristus teistest sellega hästi. Riigi kulutuste vähendamiseks pakkus välja kolm konkreetset lubadust ehk laustoetamise lõpetamise, tasuta ühistranspordi kaotamise ja riiklike üürimajade programmi lõpetamise. Samuti tõi Kiisler hästi välja teiste erakondade vastuolulised otsused, näiteks Urmas Kruuse ja Reformierakonna tegevuse Eesti huvide eest seismisel Euroopa Liidus või sotside vastuolulised väited raiemahu vähendamise kohta.

Anette Parksepp ja Johanna Lehtmets, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse kommunikatsioonieksperdid

Sõnumite edastamisel on olulised nii sisu kui ka vorm. Seega andsime oma hinded nii selge ja veenva esituse kui ka argumenteerituse ja faktitäpsuse eest.

Majandusdebati keskmes oli ootuspäraselt energeetika, arutelu püsis tempokas ja kattis mitu suurt majanduse ja energiatuleviku sõlmküsimust, jäämata seejuures liiga pinnapealseks. Praegune energiakriis on tekkinud suuresti põhjusel, et oleme fossiilkütustest loobumisel ja uute, tulevikukindlate investeeringute tegemisel olnud liiga aeglased. Kiirete otsuste vajalikkusele pöörasid tähelepanu mitu debatis osalejat, kuid konkreetseid lahendusi oleks soovinud rohkem kuulda.

On kahju, et keskkonnaküsimused said arutelus majandusega võrreldes vähe tähelepanu, isegi metsast räägiti üksnes majanduse ja rahatootmise kontekstis. Rohkem oleks soovinud kuulda ka sellest, kuidas plaanitakse järgmistel aastatel toimida nõnda, et lubatud majanduskasv mahuks planeedi taluvuspiiridesse.

Kristen Michal oli selle debati kõige enesekindlam ja vormiliselt veenvam esineja: rääkis rahulikult, struktureeritult ja lihtsasti jälgitavalt, poetas siia-sinna pisikesi naljakesi. Ta orienteerub energeetikas hästi, tajub vajalike otsuste tegemise kiireloomulisust ja tunneb detaile. Oskuslikult liikus ta kitsamate teemade ja n-ö laia pildi vahel.

Tänuväärselt moodustas Michal koos Riina Sikkutiga tandemi, kes parandasid teiste osaliste faktivigu. Ei läinud kaasa saatejuhtide provokatsiooniga hakata keskkonnaministrit riigimetsa raiemahtude vähendamise pärast kritiseerima, mis oli samuti sümpaatne. Kuigi sarnaselt kõigi teiste osalejatega käsitles ka Michal rohepööret eelkõige majanduskasvu võtmes, oli ta ainus, kes vähemalt mainis mõõdukama tarbimise vajadust.

Sarnaselt teiste reformierakondlastega on ka Michal hakanud rohepööret nimetama rohereformiks, mis tundub olevat strateegiline valik näidata enda erakonda teema eestkõnelejana. Michal nimetas järgmise valitsuse kõige tähtsama otsusena kliimaseadust, mis ühest küljest viitab kliimateema tähtsustamisele, kuid teisalt on praktilised taastuvenergia ja keskkonnahoiu otsused ilmselt siiski suurema kaaluga. Pole välistatud, et kliimaseaduse vastuvõtmine jääks kõikvõimalike vastuolude tõttu venima ning sel juhul on oluline mitte lükata edasi juba praegu kiiret tegutsemist vajavad otsused.

Riina Sikkut paistis silma ühtlase ja asjatundliku argumentatsiooniga. Tulevikutrendide kohta on Sikkutil selge visioon, mida sümboliseeris nii tuulikukujuline pross rinnas kui ka selgelt ja enesekindlalt väljendatud suund rohelisema tuleviku poole.

Sikkut suutis küsimustele vastates hoida fookust, tema vastused olid väga selgelt struktureeritud ja lihtsasti jälgitavad. Lisaks probleemide tõstatamisele pakkus ta adekvaatseid lahendusi, põhjendas oma seisukohti ning lükkas asjatundlikult ümber teiste debateerijate valeväiteid.

Jooksvalt suutis ta osutada erinevatele ebaloogilistele väidetele, näiteks Taavi Aasa jutule, et Eestis käib taastuvenergia arendamine liiga rutakalt või et põlevkivi kasutamine kümne aasta pärast pole realistlik, sest see pole lihtsalt konkurentsivõimeline. Energeetika puhul pööras tähelepanu taastuvenergia võimsuste suurendamisele, salvestusvõimaluste arendamisele, ühenduste parandamisele ja tarbimise juhtimisele, mis on kõik sammud, mis aitavad energiakriisist kiiremini välja liikuda.

Erinevalt teistest vastajatest osutas Sikkut paljudes vastustes sotsiaalsele õiglusele, mida ei tohiks rohepöörde diskussioonis unustada. Ainsa negatiivse aspektina võib välja tuua liiga agara žestikuleerimise.

Siim Kiisler andis kohe debati avaringis mõista, et tema erakonna prioriteet on ausat juttu rääkida ning realistlikke lubadusi anda. Samal ajal ei tõusnud konkreetsed ja realistlikud lubadused debatis esile ja kogu esinemine jättis ebakindla mulje. Nii praeguse valitsuse kui ka teiste erakondade suhtes oli Kiisler mitmel puhul selgelt kriitiline, kuid selle väljendamine ei olnud konstruktiivne ning jättis kõnelejast pahura ja toriseva mulje.

Kiisleri vastuste ring oli kasin, praktiliselt kõigis küsimustes on turg targem kui riik. Vastused mõjusid üksluiselt ja ebaveenvalt, sest muud sisu peale turu-usu jäi väheks. Lisaks oleme näinud, et ilma riigi selge sihita ja vajaliku toeta ei ole ettevõtjatel piisavat motivatsiooni, et teha investeeringuid, mida on vaja energiakriisi lahendamiseks.

Priit Sibul ei mõjunud selles debatis enesekindlalt. Paljudes vastustes oli tal raskusi teemas püsimise ja mõtete selge esitamisega. Kuigi sõnavõttudes oli ka mitu sisulist ideed, siis nende kaalukust vähendas ebalev stiil. Positiivne oli, et Sibul ütles otse välja, et taastuvenergia on tulnud selleks, et jääda. Samuti nentis ta, et vajalikud on kiired otsused, mis ei lase meil teistest riikidest maha jääda.

Põhimõttelisem vastasseis tekkis Sibulal aga Siim Kiisleriga teemal, kas energeetika teemadel teab rohkem ja paneb arengud paika turg või riik.

Sibul viitas Stockholmi Keskkonnainstituudi (mitte energiainstituudi, nagu tema ütles) uuringule, mis soovitavat asendada põlevkivi biomassiga ja samas vähendada raiemahtusid. Meie energeetikauuringud ei käsitlenud raiemahtusid. Elektriuuringus olid kliimaneutraalse elektritootmise stsenaariumidesse kaasatud ühe võimalusena biomassil töötavad põlevkivijaamad kui juhitav võimsus, kuid pöörasime eraldi tähelepanu (ja selgitasime ka Isamaale), et kui säästlikkuse nimel otsustatakse biomassi kasutusest energeetikas loobuda, siis tuleb mõnd muud tootmisvõimsust suurendada, näiteks teha rohkem meretuuleparke.

Rain Epler kasutas rohepöörde teemas EKRE tavapärast taktikat fakte väänata või eirata. Kuigi kohe avavastuses suutis Epler teha traditsioonilise torke Reformierakonna kindlates kätes Eesti kampaaniale, siis üldiselt jäi siin EKRE tavapärasest teravusest puudu.

Epler ei suutnud EKRE ulmeliselt odavat elektrihinda usutavalt selgitada. Paljudes teemades jättis ta saatejuhtide küsimustele üldse vastamata või torkas vastuseks üldise lause ning asus järgmise teema kallale. See kõik jättis mulje, et ta ei orienteeru teemades piisavalt mugavalt.

Metsanduses viitas ta teadlaste kuulamise vajadusele, märkides hiljem, et peab silmas üksnes maaülikooli teadlasi, mitte Tartu Ülikooli omi. Raiemahtude langetamist nimetas emotsionaalseks otsuseks ning viitas enda erakonnale kui kaine mõistuse hoidjale – paraku on see keskkonnateemades klassikaline ja läbinähtav demagoogiavõte. Sama nõrgalt mõjuvad lihtsustatud väited nagu “kui me metsa piisavalt ei raiu, siis me kliimaneutraalseks ei saa.”

Marek Reinaas oli selgelt üks arutelu nõrgemaid kõnelejaid. Võrreldes teiste osalejatega jäid sõnavõtud väga üldsõnaliseks ja mõttekäigud hüplikuks. Nii ei arendanud ta välja ka ideid, mis seda väärinuks, näiteks milline konkreetselt võiks olla riigi roll, et luua ettevõtetele võimalusi taastuvenergiale üleminekul.

Kogu Reinaasa hoiak mõjus eetris rabedalt ja distantseeritult, mis ei tekitanud usaldust ega jätnud muljet asjatundlikkusest. Oma osa võis olla ka tumedatel prillidel, mis ei lasknud näha kõneleja silmi ega miimikat, mis mängivad vaatajaga kontakti loomisel teatud rolli.

Ühelt poolt pani Reinaas diskussiooni alguses ambitsioonile märgi maha, viidates Rohetiigri energia teekaardile. Siiski jäi ta edaspidi hätta oma mõtete selgitamise ja Eesti 200 programmi selge eristamisega, pakkudes üldistavaid mittemidagiütlevaid vastuseid ilma detailideta.

Taavi Aas mõjus oma pikaajalisest majandusministri kogemusest hoolimata kohmakalt ja ebakindlalt. Kord püüdis tühja koha pealt universaalteenust siunama hakata, aga saatejuhid hammustasid selle läbi. Kord arvas, et Eesti inimesed ei peaks maksma võrgukulusid teistesse riikidesse energia eksportimiseks, aga kui saatejuhid osutasid, et importida soovime sellegipoolest, ei vastanud Aas midagi.

Kord küsisid saatejuhid, kuidas aitab tasuta ühistransport kaasa majanduskasvule, Aas vastas lihtsalt “üks hetk” ja tardus seejärel. Aas paistis silma kliima- ja energiakriisis täiesti kohatu ajatajuga: metsanduse arengukava menetlust nimetas ta kiirustamiseks, olgugi et arengukava on valmistatud viis aastat.

Taastuvenergia arendamist ja muid kestlikke lahendusi nimetas ta pea igas vastuses õhinapõhiseks, defineerimata kordagi, mida sellega silmas peab. Demagoogiavõte oli ilmselt mõeldud vastaspoole tõsiseltvõetavust vähendama, samas kui on teaduspõhiselt teada, et meil on vaja kiirelt minna üle süsinikuvabale energiatootmisele.

SEI Tallinna energeetikaanalüüsid näitavad, et kõige kiiremad ja kulutõhusamad lahendused kliimaneutraalses elektritootmises on päike ja maismaatuul ning meretuule arendamisega tuleks esimesel võimalusel peale hakata, kuna see võtab nimetatutest kauem aega. Sama analüüs näitab, et maismaatuule- ja päikeseenergia puudumisel pole tarvis kasutada tingimata põlevkivi, nagu Aas viitas, öeldes et põlevkivi peab Eesti energiatootmisesse igal juhul alles jääma.

Metsanduse teemal kordas Aas kahjuks kahetsusväärset refrääni, et kui puud jäävad metsa kasvama, siis nad mädanevad.

Artikkel ilmus ERR-is.