ERR-i žürii: tervishoiudebati võitis Signe Riisalo
Kai Klandorf, Eesti Väitlusseltsi esindaja
Lea Danilson-Järg (Isamaa). Pigem tagasihoidlik esinemine. Selged sõnavõtud ja programmi lubaduste selgitus. Samal ajal oli vähem valdkondlikke teadmisi. Rääkis ka kohati endale vastu, kui proovis siduda arstide puudust kohtunike puudusega ja tõi välja, et ühtseid lahendusi pole. Mitmed huvitavad väited jäid kahjuks põhjenduseta ja seega tekitasid vaatajas küsimusi juurde: kuidas siis ikkagi suurperede toetus suunab emasid tagasi tööle? Mitmel juhul pakuti lahenduseks toetuste suurendamist ja rahaga vajaduste ülekallamist.
Signe Riisalo (Reformierakond). Hea selge ja sisukas esinemine. Kandidaat tõi sisse mitmeid olulisi teemalaiendusi, näitas põhjalikke valdkondlikke teadmisi ja suutis neid ka arusaadavalt ette kanda. Põhjendas oma seisukohti ja oli sõnavõttudes struktureeritud. Pidas ka kinni teema fookusest. Hea näha, et kandidaat oskab ka pakkuda lahendusi, mis on sisukamad ja põhjendatumad kui vaid raha pildumine, näiteks vajaduspõhised toetused, paremad lastehoiuteenused, tervishoius ennetuse ja vaimse tervise teemade edendamine jne.
Helmen Kütt (SDE). Selged konkreetsed sõnavõtud. Siiski oleks võinud mõnd väidet ka paremini tõestada ja argumenteerida selle asemel, et keskenduda poliitika ajaloole – see, millal ja mida siis Jevgeni Ossinovski ministrina head tegi, pole ehk debati kontekstis sedavõrd oluline kui lahenduste pakkumine. Solidaarse süsteemi ja universaalse tervisekassa selge sõnastamine. Vanemahariduse ja vaimse tervise probleemide ennetuse seose osa hea laiendus debatile. Tuleb aga tõdeda, et selged seisukohad jäidki enamasti vaid väideteks ning oodatud tõestusi ja näiteid jäi väheseks.
Tanel Kiik (Keskerakond). Selged konkreetsed sõnavõtud. Väga tugevad ja faktipõhised valdkondlikud teadmised nii praegustest eelarvenäitajatest kui ka probleemkohtadest ja vajadustest. Reageeris teiste kandidaatide toodule sisuliselt. Ta oli oma jutus väga tempokas ja televaataja jaoks võis see vähendada sisu arusaadavust. Edaspidi soovitan vähem rõhuda enda ja erakonna tunnustamisele ja keskenduda edaspidistele lahendustele ja nende paremale põhjendamisele. Enda kiitmise arvelt saab ehk rohkem seisukohti avada ja häid mõtteid rahulikumalt ka televaatajatele jagada.
Marelle Erlenheim (Parempoolsed). Head selged seisukohad. Tal oli ehk debatis ka rohkem aega, et mõnda seisukohta avada. Kohati tundus, et aega jäi põhjenduseks veel. Tõi sisse häid laiendusi ja lahendusi, mida riik saaks enam teha just kohaliku omavalitsuse vaates. Ta oskas siduda kohaliku omavalitsuse rolli ja riiklikke süsteeme ning reforme. Head tähelepanujuhtimised ja täiendused debatti. Head valdkondlikud teadmised, aga puudu jäi ehk põhjendustest ja ka konkreetsetest lahendustest saatejuhi esitatud probleemkohtadele.
Kert Kingo (EKRE). Tõi mõned head laiendused debatti, näiteks hooldekodude regionaalne kättesaadavus ja pääs teenusele oma kodukandis. Suurema osa debatist keskendus siiski süüdistamisele ja seega jäi vähem aega teemapõhiselt lahendusi sisse tuua. Vähesed olid ka valdkondlikud teadmised ja isegi kui oli proovinud end kurssi viia – näiteks arstiõpingutele kandideerimine –, olid teadmised napid ja oponendid lükkasid väited kergelt ümber.
Edaspidiseks soovin vähem süüdlaste otsimist ja rohkem põhjendatud lahenduste pakkumist.
Meelis Oidsalu, Praxise riigivalitsemise ekspert
Sotsiaalvaldkonna debatt oli ETV senistest valimisdebattidest kõige ühtlasem ja tugevam. Tavapäraselt on praegustel või endistel ministritel oma kogemusest tulenevalt konkurentide ees selge eelis, nii oli ka seekord.
Signe Riisalolt (Reformierakond) ja Keskerakonna esindajalt Tanel Kiigelt selge ja informeeritud esitus. Õhtu üllataja oli aga Parempoolsete Marelle Erlenheim, kes endise sotsiaalministeeriumi kantslerina oli ära teinud korraliku kodutöö ja vuristas paberilt värskeid fakte, pakkus värskena mõjuvat vaadet, oli ergas ning sümpaatselt võitluslik.
Tanel Kiike käivitas ilmselgelt tema kõrval seisnud EKRE esindaja Kert Kingo, kes debati alguses üllatas avaldusega, et “haigekassa on keskendunud kasumi teenimisele”, ja pani saate jooksul muidki pirne: “arstiõpingud makstakse maksumaksja raha eest, tehakse teene talle”, vaimse tervise halvenemist põhjustab “meedia õhutatud paanika”, “tasuta lõunaid ei ole” jne.
Kingo nentis, et erinevalt temast on seltskonnas kõik sotsiaalministeeriumiga töösuhetes olnud, aga tema mitte. Kingo ise on riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, aga see ei paistnud saates välja. Prognoosi järgi on 2024. aastal haigekassa eelarve defitsiidis ning tegevuskulu moodustab 0,7 protsenti haigekassa eelarvest.
Tanel Kiige esinemise puhul segas vuristamine (kohati oli tunne, nagu kuulaks 1,5-kordsel kiirusel mõnda taskuhäälingut) ja kohati esinev kõikeseletavus konkreetsete sõnumite asemel. Kiik saanuks maksimumhinde, kui ta liiga tihti poleks valimislubaduste asemel rääkinud Keskerakonna valitsuste minevikutegudest. Samal ajal pani Kiik üsna osavalt paika valitsuskoalitsiooni esindajad lastetoetuste küsimuses (kõik osalised toetavad, aga kellelegi ei meeldi).
Isamaa esindaja Lea Danilson-Järg on masinlikult tõhus esineja ja tema koos Marelle Erlenheimiga suutsid ülejäänutest eristuda: Järg erameditsiini ja patsiendi valikuvõimaluste rõhutamisega, Erlenheim aga sellega, et rõhutas rätsepalahenduste ja andmepõhise juhtimise olulisust. Ja et tal oli palju andmeid paberile kirjutatult kaasas, siis mõjus ka andmete kasutamise soovitus usutavalt.
Eesti 200 esindaja Irja Lutsar alustas muhedalt. Saatejuhi Andres Kuuse küsimusele peale, miks ta poliitikasse tuleb, vastas ta, et “sain immuunseks ajakirjanduse ja kommentaaride suhtes, oskan kommentaaridega elada nagu koroonaviirusega”. Vikerraadio sotsiaalteemade valimisdebatis Eesti 200 esindanud perearst Diana Ingerainen oli mõnevõrra konkreetsem, aga igal juhul on Eesti 200-l Ingeraineni ja Lutsari näol väga võimas tervishoiu debatitandem.
Helmen Kütt (SDE) on oma valdkonna legend ja sotside seas väärikas tegija, tema asjatundlikkus ja tasakaalukus olid võrdsed Signe Riisalo omaga, kes mõjus veenvalt, asiselt ja kes on suutnud välja arendada Eesti poliitikute seas harvaesineva idamaiselt leebe ja väljapeetud, aga resoluutse väitlusstiili.
Anu Parvelo, peremeditsiini resident, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige
Põhiliste teemadena käsitleti debatis tervishoiu rahastust, kättesaadavust, tööjõupuudust ja vaimse tervise probleemide lahendusi. Erakonnad jagunesid rahastussüsteemi käsitluses teljele, kus ühes äärmuses on soov suurendada erameditsiini osa ja teises soov võimaldada raviteenuseid kõigile, sh ka kindlustamata inimestele.
Üldjoontes pooldati esmatasandi tugevdamist suurema rahastuse kaudu, kuid rahastuse meetmete pool jäi väiksemaks. Isamaa ja Keskerakond tõid välja, et vajalik on maksusüsteemi ülevaatamine, et kaetud oleksid ka erinevad töövormid. Helmen Kütt pakkus lisarahastuse võimalusena töövõimetuslehtede haldamise üleviimist töötukassasse.
Kättesaadavuse lahendustena olid tugevamad argumendid patsientide täpsematel suunamistel e-konsultatsioonide osakaalu suurendamise kaudu. Selle teema all kajastati ka erakorralise meditsiini osakonna koormuse vähendamist valvekeskuste abil. Eesti 200 tõi välja, et EMO-sse saavad pöörduda inimesed keskmiste hädadega, Reformierakond lisas mõtte, et EMO-sse pöördumine võiks olla võimaldatud juhul, kui inimene on eelnevalt pöördunud perearstile või ühendust võtnud perearsti nõuandeliini kaudu, Isamaa pakkus, et EMO-s võiks töötada üldarst või perearst, kes tegeleb lihtsamate probleemidega.
Tööjõupuuduse teemal pakkus enim lahendusi Reformierakond, mille esindaja pakkus arstide tagasitoomist, ümberõpet esmatasandil töötamiseks, välisarstide värbamist ja esmatasandi populariseerimist. Lahendustena pakuti ka tööülesannete automatiseerimist ja teisi ideid, kuidas vabastada arstid koormusest, mis ei ole seotud meditsiinilise tööga.
Maapiirkondade murede lahendamisel nähti suuremat osalust kohalikul omavalitsusel, näiteks Eesti 200 tõi välja, et vallad võiksid tudengitele pakkuda tööd stipendiumi eest, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid pakkusid, et spetsialiste peaks motiveerima, et nad maale tööle läheksid. EKRE nägi seevastu lahendust sundsuunamises, et kohustada arste töötama Eestis.
Vaimse tervise probleemide lahendusena pakuti ennetust ja spetsialistide arvu suurendamist (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, Parempoolsed, Eesti 200). Kert Kingo pakkus erandina lahenduseks paanikaõhutamise vähendamist.
Näha oli, et praegune sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja varasem tervise- ja tööminister Tanel Kiik olid teemadega kursis ja keskendusid lahenduste otsimisele. Signe Riisalo pakkus ideid, kuidas arstide puudust vähendada. Korduvalt rõhutas ta võimalust, et ühe nimistu juures töötaks kaks arsti. Samal ajal jäi nõrgemaks rahastusmeetme osa.
Tanel Kiik suutis hoida realistlikku joont, ta tõstis korduvalt esile ravikindlustuse ja võrdse süsteemi võimaldamise olulisust kõigile. Peamise lahendusena nägi ta esmatasandi tervishoiu rahastuse suurenemist, eriala populariseerimist, tööülesannete automatiseerimist.
Helmen Kütt rõhutas ravikindlustuse tagamist kõigile. Pakkus välja, kuidas haigekassa rahastus suureneb ja kuidas maapiirkondi aidata arstide puudusega.
Lea Danilson-Järg rõhutas digilahendusi ja tööülesannete automatiseerimist. Nõrgemaks jäid argumendid, kuidas eratervishoid suudab kättesaadavuse probleemi lahendada või tervishoiu kvaliteeti tõsta.
Irja Lutsar esines debatis osaliselt spetsialistina, kes ei paku tulevikulahendusi, vaid selgitab, miks arstikutse on raske ja miks ei saa arste võtta õppima madalama lävendiga. Erakonna programmist tõi ta esile tervisekonto mõtte, et suurendada ennetuse osakaalu.
Marelle Erlenheim rõhutas, et lahendusi otsides tuleb keskenduda sellele, mis on mõistlik ja õige. Esile võib tõsta, et ta tõi sisse hambaravi teema, kuid üldiselt jäid tema esindatud mõtted poolikuks.
Kert Kingo suutis tuua valimisstuudiosse vaheldust, kaldudes kõrvale üldistest teemadest, samas nii mõnigi väide tundus olevad otsitud ja teemaga nõrgalt seotud.
Valter Parve, TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö õpetaja
Debatt puudutas olulisi teemasid erineva konkreetsusega. Poliitikute nägemused võimalustest arstiabi kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisel jäid pinnapealsemaks ja loosunglikumaks võrreldes laste ja eakate toetamisega.
Olukorras, kus lubadused/ressursid ei kata vajadusi, võinuks tunduvalt rohkem tähelepanu saada vajaduspõhine toetamine, selmet külvata raha ühele või teisele sihtgrupile. Miks peaks lapsetoetust saama pere, kes ise suudab oma lapsed üles kasvatada ning neile kvaliteetset põhi- ja hobiharidust pakkuda?
Rohkem oodanuks tähelepanu probleemide ennetamisele, näiteks oma abitusest või rumalusest lapsi väärkohtlevate riskiperede toetamisel. Hüppeliselt kasvanud suurperede toetamise mõjul võib prognoosida sedasorti saamatute lapsevanemate arvu kasvu.
Demograafilise kriisi ja tööjõupuuduse taustal jäid täiesti nimetamata need kümned tuhanded nn NEET-noored, kes on tööturule kaotsi minemas. Kaasava hariduse ideed rakendades jäeti tegemata vajalikud ettevalmistused tugipersonali koolitamiseks: logopeedide ja teiste spetsialistide puudus on krooniline, aga debateerijad pildusid peamiselt vaid loosungeid à la vaja juurde koolitada. Sama võis märgata arstide ja õdede puudusest kõneldes. Tasuta koolitatutel peab olema lepinguga võetud (“nügiv”) kohustus töötada antud erialal, nagu märkis üks osaleja.
Toimiv lahendus tundub olevat eakatele nn teenusmajade (kõlab koledasti) võimaluse pakkumine puhuks, kui koduhoolduse võimalused on ammendatud. Üldise rahapuuduse tingimustes võinuks ühe pisilahendusena kõlada lastetusmaksu idee, aga seda ei kõlanud.
Nn tervisekeskused vajavad personali. Kust see tuleks? Kui mitut arste koondav perearstikeskus suudaks hulga peale ühe kolleegi nädalavahetuseks või tööpäevaväliseks ajaks valveks ametisse jätta, siis see olekski ju tervisekeskus! Püha lehma ehk perearsti kui äriühingu formaat on end Eesti oludes ilmselt ammendanud ja olukorra parandamiseks võiks ehk restardi teha.
Artikkel ilmus ERR-is.