Triin Toimetaja, Eesti Väitlusseltsi liige

Kaitsepoliitika debatis sai oodatult kõige olulisemaks küsimuseks, millised väitlejad suudavad end suure ühisosaga teemal sisu, kompetentsi või stiili poolest eristuda.

Hanno Pevkur paistis silma kõige tugevama argumentatsiooniga, kasutas veenvalt numbrilisi fakte ja kogemuslugusid poliitiliste probleemide lahendamisest. Debatis oleks võinud kõlama jääda viited veel avalikustamata uudistele, millele teistel osalejatel puudus vastamisvõimalus.

Jaak Madison sõnastas debati alguses selgelt eristuva seisukoha senisest poliitikast. Lisaks oli Madison retooriliselt edukas, väljendid nagu "palju vana rauda ja inimliha" jäid kauemaks kõlama. Kasutas sõnavõttudes mitmeid faktiväiteid, kuid kiire kontroll tekitas kahtlusi neist mõne õigsuses. Vastused poliitiliselt ebamugavatele küsimustele olid väitluse keskmisest sisukamad.

Ilmar Raag suutis pakkuda häid vastuseid moderaatorite küsimustele, kasutades edukalt näiteid isiklikust riigikaitsekogemusest. Väljakutsena jäid Vene impeeriumi lagundamise ja teised konkreetsed ettepanekud Raagi sõnavõttudes pigem tagaplaanile.

Margus Tsahkna tõi kohe väitluse alguses õigesti välja suure ühisosa erakondade vahel ning eristas oma erakonna programmi (fookus elanikkonnakaitsele koos sõjalise kaitsega) teistest. Poliitiliselt ebamugavatest küsimusest raha teemal põikles algul lihtsalt kõrvale, kuid suutis debati keskel pakkuda faktipõhisema lahenduse.

Urmas Reinsalu kasutas edukalt ära laia taustainfo valitsuses arutelu all olevatest küsimustest. Rohkete rünnakute all jäi aga pigem kaitsepositsioonile, mis püsis debati lõpuni. Kuigi tema sõnavõttudes oli mitu sisulist ideed, vähendas mõnevõrra ebalev stiil nende kaalukust.

Raimond Kaljulaid otsis läbivalt võimalusi seostada oma sõnavõtte teiste väitlejatega. Seejuures paistis ta silma retooriliselt julgete repliikidega: "Eesti 200 võiks avaldada oma kärpekava". Kahjuks sellega tema panus pigem piirdus. Vaid debati lõpus tõstis esile ka sotside laiapindse riigikaitse arendamise eesmärgi ja elanikkonnakaitse koolitused.
Neeme Väli jäi selles debatis kõige nõrgemaks. Ei suutnud põhjalikke sõjaväelisi kogemusi debatis enda kasuks esile tuua. Küsimustele vastates jäi sageli veidi hätta. Lisaks oli tal raskusi oma mõtete selgitamise ja Keskerakonna programmi eristamisega.

Meelis Oidsalu, Praxise riigivalitsemise ekspert

Debati avaringis jättis oma konkreetsusega kõige enesekindlama mulje Hanno Pevkur, kes saatejuhi otsekohese küsimuse peale, et Reformierakond ju tegelikult oma programmis midagi uut ei lubagi, ei kaotanud närvi ja tunnistas ausalt, et keskendutaksegi eelmisel aastal ära otsustatud kaitsevõime arendamise plaanide elluviimisele.

Nursipalu küsimuse arutelu ajal jäi kaitseminister veidi liiga pikaks kaitsepositsiooni ning läks talle mitteomaselt ka veidi närvi, muu hulgas otsustas astuda sõnavahetusse oma kõrval seisva koalitsioonipartneri Urmas Reinsaluga ega suutnud lühidalt vastata saatejuhi küsimusele Nursipalu olukorra lahenduskäigu kohta.

Pingpong Reinsaluga jättis mulje, et Nursipalu kommunikatsioon lonkab ka valitsuse sees, mis oli vesi pigem kriitikute veskile. Debati lõpuossa oli kaitseminister jätnud kaks trumpässa ehk uudisväärtuslikku teadet – liitlaste õhutõrjesüsteemide loodetav saabumine Eestisse ja ajateenistuse pikendamine 12 kuuni. See võimaldas tal saate lõpuks initsiatiiv taastada.

Laiapindse riigikaitse kohta antud trafaretne vastus "kui tahad rahu, valmistu sõjaks" jättis mulje, et ta erakond pole sellele teemale väga mõelnud. Pevkur suutis hästi lahti seletada vahepeal tulise arutelu osaks saanud kaitseväe juhataja ja valitsuse pädevuste piire sõjaliste võimete arendamisel.

Ilmar Raagilt kui tunnustatud kommunikatsioonieksperdilt ja osavalt kirjamehelt tuli avaringis üllatavalt ümar vastus Venemaaga pragmaatiliste suhete hoidmise kohta. Oleks eeldanud, et kui Parempoolsete toetaja Kersti Kaljulaid Vene diplomaatide väljasaatmisest numbri teeb, siis on nende esindajal vähe asisem vastus kaasas.

Raag jäi hägusaks ka Ukraina sõja eesmärgi sõnastamisel ("Vene nõrgestamine"). Nursipalust kõneldes tõi mängu oma kaitseliitlase kogemuse. Ilmar Raag on muu hulgas viibinud sõdurina välismissioonil Malis, seega on tegemist Eesti kaitseväe veteraniga. Raag põikles vastuste andmisel natuke liiga tihti (mh ajateenistuse pikendamise küsimusele vastates), ka saatejuht osutas sellele.

Ilmar Raag sai üldiselt talle omaselt soliidselt hakkama, aga uuelt tulijalt oodatakse ilmselt värskemat ja otsekohesemat esinemist ning lõpuni ei kasutanud ta ära ka oma sõjamehe-usutavust. Samal ajal tõi Raag Ukraina sõja näitel sisse tsiviilisikutest tagalateenistuse loomise mõtte, mis on üks väheseid värskeid ideid, mis debatis üldse kõlas.

Margus Tsahkna oli avaringis selgelt nõrgim: kui talt küsiti, kust võtab erakond Eesti 200 oma kaitseprogrammile (mis maksab kuni kuus protsenti SKP-st) rahalise katte, siis üritas Tsahkna alguses ebaõnnestunud naljaga vastata ("Raha tuleb riigieelarvest"), siis aga viis jutu kärbetele. Endine kaitseminister jäi vastustes ümaraks ka erakonna põhilise kaitselubaduse ehk "Kalevipoja kupli" nimelise raketikaitseplaani selgitamisel. Ukraina sõja eesmärgis kokkuleppimise olulisel teemal esitas pika küsimuse vastuseid pakkumata.

Sümpaatne oli Tsahkna suutlikkus oma konkurenti millegi eest ka tunnustada (Pevkurit Nursipalu arendamisotsuse eest). Tsahkna viitas õigusega oma 2017. aasta otsustavusele Nursipalu laiendada, tookord pidi ka kaitseminister oma poliitilist krediiti selle arenduse jaoks kulutama, vastuolud olid sama suured kui praegu.

Tervikuna Eesti 200 kaitseprogrammi usutavus selle debati käigus ei kasvanud, selleks oleks pidanud esitama detailsemat ja konkreetsemat infot oma plaanide elluviimise kohta.

Urmas Reinsalu jäi rahulikuks, oli kohati hingestatud ja üritas küsimustele vastata konkreetselt. Välisministril oli ka lihtsam esitada juba erinevatel rahvusvahelistel kohtumistel pähe kulunud jutupunkte (kogu Ukraina territoorium vabastatakse, Venemaa õiguslik vastutus, reparatsioonid) ja see tuli tal usutavalt välja.

Nursipalu osas tegi ettepaneku muuta seadust, et võimaldada väärikas hüvitis. Kaitsekulu osas üritas selgelt positsioneerida Isamaad Reformierakonnast ambitsioonikamaks ("Riigikaitse ei ole moeasi"). Ühena vähestest mainis ta tegevväelaste ja reservistide motivatsiooni tõstmise meetmeid ehk rääkis raua kõrval ka inimestest.

Raimond Kaljulaid oli särtsakas ja elav. Nursipalu vastustamise puhul tegi viite "piiritagustele mõjudele", mis kõlas sildistavalt. Ainsana tõi ta Nursipalu teemal esile regionaalpoliitika küsimused ja kogukondade kaasamise. Suutis pilti tuua sotsiaaldemokraatide kaitseprogrammi põhiosa (varjumiskohtade võrgustik, häiresüsteemid, 0,5 protsenti), algatas saatejuhiga vaidluse, mille kaotas (lisaks sotsidele on ka Keskerakonna, EKRE ja Eesti 200 programmis mainitud konkreetse protsendina SKP-st elanikkonnakaitse rahastust).

Kaljulaid oli hoos ja otsis ka naabrimees Jaak Madissoniga veidi üleannetult konflikti. Ühena vähestest oli sotside esindaja jutust aru saada seos nende sotsiaalmajanduslike ja riigikaitseliste seisukohtade vahel.

Jaak Madisoni algus oli üks paremaid, suutis kohe luua vastanduse Reformierakonnaga. Kui Hanno Pevkur oli ausalt tunnistanud, et järgmisel neljal aastal tehakse ära eelmisel aastal otsustatud asjad, suunas Madisson jutu tulevikule ja lõi kujutluspildi tulevikku vaatavast EKRE-st ja arengute sabas kõndivast Reformierakonnast.

Madison sunniti kohe alguses distantseeruma Varro Vooglaiust. Ta manitses vaatama 30 aastat tulevikku, mil Venemaaga tuleb võib-olla uuesti sõdida, sest venelased on imperialistid. Saate keskel pani Madison teise käigu sisse, süüdistas Hanno Pevkurit luiskamises ja omistas talle väiteid, mida too polnud esitanud, samuti süüdistas küsijat ja paaril korral ei vastanud küsimusele, viis jutu minevikule. Ehk siis Madissoni algus oli hea ja asjalik, aga siis hakkas tüli norima ja mitte ainult konkurentide, vaid ka valijaga (kes Reformierakonda valib, on loll).

Neeme Väli polnud saate esimeseks küsimuseks ette valmistatud, mis puudutas ühe Keskerakonna liikme seotust Venemaaga. Nursipalu küsimuses mõjus inimlikult, üldiselt mõjus asjatundlikult, ehkki liiga palju aega kulus kaitseväe juhataja sõjalise nõuande vaidlustamisele, oleks tahtnud kuulata rohkem kandidaadi ja tema erakonna enda ideid. Ainsana vaidlustas ka riigikaitse kolmeprotsendilist rahastuskonsensust kui juba sündinud fakti ja ütles, et selline kokkulepe peab veel sündima.

Temaatiliselt jäi debatis käsitlemata kolllektiivkaitse osa (ka küsimus sellest, kas rahulduda NATO Madridi tippkohtumise tulemustega või tuua selleaastaselt Vilniuse tippkohtumiselt midagi veel ära, programmide põhjal on erakondadel selles osas erimeelsusi), samuti ei jõutud puudutada välispoliitikat. Ka oli peale sotside teistel kandidaatidel raskusi oma kaitseprogrammi eristuvuse väljatoomisega.

Üsna ennustatavalt oli julgeolekuarutelul eelis koalitsioonierakondade esindajatel, sest neil on kasutada värskem info (kaitseminister üllatas avalikkust kahe uudisega ja selline üllatusefekt kindlasti annab eelise) ja sõjaline kaitse varjutab jätkuvalt suurt arenguhüpet vajava elanikkonnakaitse küsimusi.

Catlyn Kirna, TLÜ rahvusvaheliste suhete lektor

Saates hakkas esimesena silma väga mehine koosseis mõlemal pool stuudiot. Saate algus oli nõrgavõitu, päris mitmed kõnelejad ei saanud stardist hästi minema ja alles poole saate pealt said oma sõnumi paika. Diskussioon oli üldiselt teemaga seotud ja suhteliselt üksmeelne, seega valimisvõitlus käis eelkõige läbi väiksemate repliikide.

Urmas Reinsalu oli kõige tugevam esineja nii sisu kui ka vormi poolest. Kuna ta tunneb teemat ja on hea debateerija, siis jättis ta tugeva mulje. Reinsalu kasutas hästi ära seda, et Eesti on selles sõjaolukorras mitmes valdkonnas hästi hakkama saanud ja tema erakond on valitsuses.

Jaak Madison. EKRE-l on kaitsedebatis alati raske olla, sest nende "vastandume kõigele" taktika lihtsalt ei toimi. Kahju teevad ka sisepoliitika tõttu või isiklikel eesmärkidel öeldud laused (saates viidatud Helme ja Vooglaid). Vaatamata sellele kõigele pidas Madison hästi vastu, kuigi vaidles vastu mitmele välispoliitika väitele, mida ta esitas.

Margus Tsahkna puhul tundus, et tema eesmärk oli peamiselt loengut pidada. Eesti 200 kandidaatidel on tihti probleem, et mõtted on head, aga vastused liiga kaugeleulatuvad ja pisut teemast mööda. Siiski oli ta selgelt asjatundlik ja saate teises pooles märkimisväärselt tugevam.

Hanno Pevkur pidas debati alguses samuti loengut ja üritas pidevalt intellektuaalselt läheneda ja tausta selgitada, oli see siis vajalik või mitte. Oleks võinud oma erakonna välispoliitilist edu palju paremini ära kasutada. Oli samuti saate teises pooles tugevam.

Raimond Kaljulaid tundus alguses nagu vales saates olevat, kuid sai teises pooles mõtted jooksma ja tõi kaasa fakte ja tugines selgelt oma erakonna platvormile.

Neeme Väli oli samuti saate esimeses pooles täiesti vales kohas ja tundus ka, et ettevalmistus teatud küsimustes (meelega) tegemata. Kaitsepoliitika igapäevaküsimustes oli selgelt tugevam, kuid Keskerakonnal on päris sisukas välis- ja kaitsepoliitika programm, mida oleks võinud paremini kasutada.

Ilmar Raagile viidati saates kui valdkonna eksperdile, mida ta teatud teemade osas ka on, aga see ei tulnud saatest välja. Tõenäoliselt ei sobinud formaat, aga Parempoolsetel pole ka selget välispoliitilist visiooni, millele toetuda ja tundus, et tema seisukohad olid eelkõige isiklikud, mitte poliitilise plaani kajastus.

Artikkel ilmus ERR-is.