FAKTIKONTROLL | Kas ÜRO dokumendid kajastavad kohustust võtta vastu põgenikke?
Priit Sibul Eesti Päevalehe artiklis „Me tõrjuks ju ise ka loata sissetungijaid oma kodust eemale. Leedu käitub inimlikult ja õigesti!": „Mitte üheski ÜRO hartas ega konventsioonis pole kirjas, et Euroopa Liit on see koht, kuhu kõigil maailma rahvastel on õigus elama tulla, olgu nad hädalised või mitte. Kui inimene põgeneb sõjakoldest oma elu säilimise nimel kohta, kus pommid ei plahvata, siis Valgevene, kuhu piiririkkujad kohale lennutati, on ju selleks täiesti turvaline paik. Jah, seal on inimõigustega kehvasti, aga seal on võimalik ellu jääda, mis peaks olema sõjapõgeniku esmane ja kõige olulisem vajadus."
KONTROLL
ÜRO on tegelenud põgenike- ja immigratsiooniteemadega juba enne teist maailmasõda. 1950. aastal asutas ÜRO Pagulasameti, kelle juhtimise loodi põgenike staatust käsitlev konventsioon. See põhineb Inimõiguste üld-deklaratsioonil. Inimõiguste seas on ka igaühe õigus tagakiusamise korral taotleda ja kasutada varjupaika teistes riikides (artikkel 14) ja õigus olla võrdne olenemata päritolust, seaduslikust seisundist (artikkel 2) (ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon).
Põgenike staatust käsitlevas konventsioonis on märgitud liikmete kohustus võtta vastu ja menetleda riikide territooriumile sattunud põgenikke. Seda olenemata, kas nad on sinna tulnud legaalselt või illegaalselt (artikkel 31, Põgenike staatust käsitlev konventsioon). Artikkel 31st leiab sõnastuse, mille järgi kehtib selline kohustus, kui põgenik tuleb otse teda ohustavast riigist. ÜRO selgituste kohaselt peab mõistma seda laiemalt - otse ei tähista siin ainult geograafilist aspekti. Abi tuleks osutada ka isikutele, kes tulevad läbi mõne teise riigi ja isikutele, kellel pole õnnestunud saada varjupaika eelmises riigis. ( A Guide to international refugee protection and building state asylum systems; 2017; lk 94)
Vastuvõtjast riikidele on jäetud õigus seada esimesele kohale oma riigi ja rahva turvalisus. See tähendab, et riigid võivad kehtestada piiranguid illegaalselt piiri ületanud isikutele. Siiski seda tehes peab järgima inimõiguseid. Piirangud võib seada vaid menetluse ajaks. Samuti on riikidel õigus saata tagasi isikud, kes ei vasta varjupaiga saamise kriteeriumitele. (A Guide to international refugee protection and building state asylum systems, 2017; lk 68) Artikkel 33st tuleneb üleüldine rahvusvaheline printsiip - Tagasisaatmise keelamine (The principle of non-refoulement ) - aluspõhimõte, mis keelab varjupaigataotlejaid vastu võtval riigil neid tagasi saata riiki, kus neid ähvardaks tõenäoliselt tagakiusamine tulenevalt rassist, usust, rahvusest, kuulumisest teatavasse sotsiaalsesse gruppi või poliitilisest vaatest. (A Guide to international refugee protection and building state asylum systems, 2017, lk 53)
SEEGA
ÜRO Pagulasameti loodud dokumentides kajastub, et ükskõik millisel liikmel on kohustus võtta vastu isik ja selgitada välja, kas tegemist on varjupaiga otsijaga või mitte. Leedu, sarnasetl teistelegi Euroopa Liidu liikmesriikidele, on üks ÜRO liikmeid. Lisaks sellelle kajastub kohustus ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, mille kohaselt indiviidi õigustest tulenevad ka igaühe, sealhulgas riikide, kohustused. ÜRO dokumendid annavad ka juhiseid, kuidas menetlussüsteemi üles ehitada ning millised on riigi õigused ja kohustused selleks.
OTSUS
Faktikontroll ei paku õiguslikku analüüsi Leedu õiguste ja kohustuste kontrolliks, vaid toob välja põgenike kriisi puudutavad ÜRO dokumentidest tulenevad üldpõhimõtted.
Tõepoolest, ÜRO dokumentides ei ole kirjas, et Euroopa Liit on see koht, kuhu kõigil maailma rahvastel on õigus elama tulla. Siiski nii ÜRO konventsioonist kui ka üleüldistest rahvusvahelisest kokkulepetest tuleneb kohustus ÜRO liikmetele, milleks on ka Euroopa Liidu liikmesriigid, võtta põgenikud riiki vastu ning tagada neile õiglane menetlusprotsess ja kaitse. ÜRO dokumentidest tuleneb ka printsiip, mille järgi ei tohi põgenikku saata tagasi riiki, kus asub ohuallikas.
Nii ja Naa.
PROJEKTIST
Hea lugeja! Kui ka sinule jääb silma mõni valekahtlusega väide, saada see julgelt aadressile faktikontroll@epl.ee.
Eesti Päevaleht, Delfi ja Eesti Väitlusselts käivitasid 2017. aastal Faktikontrolli projekti, mille käigus jälgitakse, kuidas poliitikud faktidega ringi käivad. Väitlusseltsi juures tegutsevad faktikontrolörid jälgivad igapäevaselt poliitikute ja teiste arvamusliidrite meedias väljaöeldavat ning kontrollivad erinevaid esmapilgul kahtlust äratavaid või küsimusi tekitavaid väiteid. Kontrolli tulemused ilmuvad Eesti Päevalehe veebis ning seal antakse poliitikute väidetele hinne kuuepunktiskaalal: eksitav, vale, pigem vale, nii ja naa, pigem tõsi ja tõsi.