FAKTIKONTROLL: Yana Toom või Riho Terras – kummal on suurem õigus olla Euroopa parlamendis?
29. märtsil Eesti Päevalehes avaldatud artiklis kirjutas keskerakondlane ning Euroopa Parlamendi liige Yana Toom vastuse talle adresseeritud lugejakirjale Ukraina sõja ja Eestis oleva reaktsiooni kohta. Rääkides kodakondsuse ja mittekodanike probleemidest, kritiseeris Toom Euroopa Parlamendis lisamandaadi saanud Riho Terrast, kes on Isamaa poliitik ja erusõjaväelane.
Toom väitis: "Euroopa parlamendi valimistesse pole kohalikel mittekodanikel asja (kuigi mandaatide arv Brüsselis sõltub elanikkonna suurusest, mitte kodanike arvust, ja seitsmes, nimelt Riho Terrase mandaat, tuleb just nende arvelt, keda Terras häälekalt kritiseerib ja kellel valimistel häält ei ole)".
Järgmisel päeval artiklile vastuse kirjutanud Riho Terras tõi välja Euroopa Liidu lepingu: "Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõige 2 ütleb selgelt: „Euroopa Parlament koosneb liidu kodanike esindajatest," ehk esindatus on Euroopa Liidu kodanike pealt. Kõik muu on arvamus ja eksitav info. See, et osa elanikkonnast ei soovi ses protsessis kodakondsuse mitteomandamisega osaleda, ei ole diskrimineerimine, vaid nende valik." Kontrollime, kummal on mandaadisüsteemi osas õigus.
KONTROLL
Toom väidab, et Eesti mandaatide arv Euroopa Parlamendis sõltub riigis elavate inimeste arvust. Uurime, millest sõltub Eesti kohtade arv Brüsselis.
Iga liikmesriigi saadikute arv on ligikaudu võrdelises seoses selle riigi rahvaarvuga ning rahvaarv näitab omakorda, kui palju on riigis elanikke. Elanike hulka arvestatakse Eesti kodanikud ja ka riigis elavad välismaalased ning kodakondsuseta isikud. Yana Toomi väide, et mandaatide arv sõltub elanikkonna suurusest, sealjuures ka mittekodanikest, on sel juhul tõene.
Terras aga vastas sellele, et esindatus tuleneb Euroopa Liidu kodanike arvust ning kodakondsust mitteomandanud isikud on ise valinud sellest protsessist väljajäämise. Euroopa Parlamendi eeskirjade kohaselt saavad Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida ning hääletada kõik liiduriikide kodanikud - kaasaarvatud juhul, kui nad elavad teises liikmesriigis. Seega inimesed, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud, ei saa küll valimistel hääletada, aga nende arv mõjutab mandaatide arvu. Nii on näiteks Eestis elavate Venemaa kodanike või halli passi omanikega.
Seega Toomil on õigus, et mandaatide arv sõltub rahvaarvust, ent Terrasel on samuti õigus, et esindajaid valivad vaid Euroopa Liidu kodanikud.
Toom kritiseeris Terrasele antud mandaati öeldes, et Terrase mandaat tuleb just nende arvelt, keda Terras häälekalt kritiseerib ja kellel valimistel häält ei ole, viidates n-ö halli passi omanikele. Eesti sai lisamandaadi peale Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust, mille täitis Riho Terras, kes oli 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel esimene välja jäänud kandidaat.
Kohtade jagamine Euroopa Parlamendis toimub degressiivse proportsionaalsuse põhimõttel, ent ühelgi riigil ei või olla vähem kui 6 kohta. Peale Eesti said ka 2020. aastal veel 14 riiki Brüsselis kohti juurde. 2020. aasta seisuga, mil kohtade ümberjagamine toimus, elas Eestis umbes 1.3 miljonit inimest, kellest 13.5% on mitte-ELi kodanikud või kelle kodakondsus on määramata. Küll aga elab ka teistes Euroopa Liidu riikides mitte-ELi kodanikke.
Seega - kui mandaatide jagamise süsteemi arvestataks riigis elavate Euroopa Liidu kodanike arvu järgi, mitte elanike koguarvu järgi, oleks tõenäoliselt muudatusi ka teiste riikide mandaatide jagamises. Seetõttu ei saa kindlalt väita, et Eesti Euroopa Parlamendi kohtade arvu suurenemine tuleb ainult Eestis elavate mitte-ELi kodanike hulgast.
OTSUS
Riho Terras - tõsi. Euroopa Parlamendi esindajad on tõesti valitud ainult Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike poolt.
Yana Toom - pigem tõsi. Mandaatide arv tuleneb tõesti elanike, mitte kodanike arvust, ent on ebaselge, et mitte-kodanikke arvestamata oleks Eesti mandaatide arv teistsugune.
PROJEKTIST
Hea lugeja! Kui ka sinule jääb silma mõni valekahtlusega väide, saada see julgelt aadressile faktikontroll@epl.ee.
Eesti Päevaleht, Delfi ja Eesti Väitlusselts käivitasid 2017. aastal Faktikontrolli projekti, mille käigus jälgitakse, kuidas poliitikud faktidega ringi käivad. Väitlusseltsi juures tegutsevad faktikontrolörid jälgivad igapäevaselt poliitikute ja teiste arvamusliidrite meedias väljaöeldavat ning kontrollivad erinevaid esmapilgul kahtlust äratavaid või küsimusi tekitavaid väiteid. Kontrolli tulemused ilmuvad Eesti Päevalehe veebis ning seal antakse poliitikute väidetele hinne kuuepunktiskaalal: eksitav, vale, pigem vale, nii ja naa, pigem tõsi ja tõsi.