Selgelt oli näha, et peaministrikandidaadid olid ette valmistunud: puudu ei olnud numbritest, tsitaatidest ja näidetest. Siiski kulutati omajagu aega mineviku õiendamisele, saavutuste üleslugemisele ning muidugi jutupunktide ettekandmisele. Paratamatult jääb sellise formaadiga debati puhul puudu omavahelisest võrdlusest ja mitmetahulisest analüüsist, mõningat meeldejäävamat saab sellest hoolimata välja tuua.

Selgeim väitleja – Lavly Perling. Perling oli konkreetne, lahendustele orienteeritud ning selguse huvides ka nummerdas mitmes kohas oma sõnavõtte. Hea struktuuriõpetuse kohaselt aitab see kuulajal sõnavõtust kogu sisu kätte saada. Seeläbi tõi Perling efektiivselt valijani ka Parempoolsete programmi, mida tõenäoliselt keskmine valija veel lugeda pole jõudnud.

Parim tandem – Kaja Kallas ja Martin Helme. Kuigi teised osalejad püüdsid debati kulgu mõjutada ja seda tihti üsna edukalt, pidi ka saatejuht just väitluse lõpu poole toonitama, et tegemist ei ole kahe väitleja vahelise debatiga. Seitsme osalejaga 90-minutilises debatis on iga kõneldud hetk võit omaette – selles osas hea töö mõlemalt!

Kõige ebamõistlikumad valikud – Helir-Valdor Seeder. Kuigi väitlejatele määratud aeg on lühike, otsustas Seeder kasutada seda, et reageerida mitmele mõttele, mis debati kulgu mitte kuidagi ei mõjutanud, näiteks neljapäevane töönädal või Šveitsi sularaha kaotamise mõttemõlgutused.

Olulisim märksõna – kuidas? Kuidas lubatu ellu viiakse? Kust tuleb raha? Kui valdkondlikes debattides on osalejatel võimalus nendest küsimustest kõrvale hiilida, öeldes, et raha tuleb riigieelarvest või mõnest muust valdkonnast, siis peaministril peab olema selge kogupilt. Mõned vastused kõlasid, kuid vähemalt sama palju tekkis ka uusi küsimusi.

Tühjad küsimused – Nursipalu kommunikatsioon ja kaitsekulutuste määr. Neid teemapüstitusi said kõik kommenteerida, kuigi oli üsna ruttu aru saada, et seisukohad lähevad lahku vaid valitud sõnastustes (erandina tuleb märkida Martin Helme ja harjutusväljaku alternatiivide kaardistus). Kuna debati aeg ja teemade ring on paratamatult piiratud, oleks ehk leidnud aega rääkida mõnest muust Eesti ühiskonnas põletavast teemast: näiteks inimarengu aruande fookuses olnud vaimne tervis, ühiskonna lõhestatus ja integratsioon või mitme peaministrikandidaadi võtmesõnana väljahõigatud haridus.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.