Kommentaar valimisväitlusele: Tallinn
Martin Küüsmaa, Eesti Väitlusselts
Saade oli Eesti suurimale omavalitsusele kohaselt tuline, isegi kui kohalike omavalitsuste ülesannetest tulenevalt olid kaetud teemad pigem praktilised. Kahjuks jäid mõned huvitavad valdkonnad ka katmata, nagu näiteks erakondade poolt lubatavad toetused eri elanikkonna gruppidele või haridusasutuste õppekeel. Kõik osalejad olid siiski selgelt debatiks valmis ja suurelt lati alt keegi läbi ei jooksnud.
Saate parima esituse tegid minu hinnangul Raimond Kaljulaid ja Urmas Reinsalu. Kaljulaid oli sõnavõttudes konkreetne, valdas enda esitatud ideede tausta ja põhjendas nende vajalikkust pea iga kord. Reinsalu oli vastupidiselt pigem põhimõtteline, aga oskas põhimõtted küllalt hästi konkreetseteks plaanideks ja ideedeks teisendada. Miinuspoolele võib kanda iga teema juures koolide ventilatsiooni juurde jõudmist. Mõlemale annan hindeks viie.
Kristen Michal oli saate jooksul vähe silmapaistev, aga teadis ja esitas oma erakonna punkte hästi ning saate formaadi võimaluste piires pakkus ka põhjendusi. Väitlusesse aktiivsem sekkumine ja suurem eristumine oleksid võinud tuua kõrgema hinde, aga seekord tuleb neljaga leppida.
Ülejäänud poliitikute esitus jäi oodatust nõrgemaks. Marek Reinaasa sõnavõtud olid küll selged, aga jäid deklaratiivseteks selle asemel, et selgitada konkreetseid plaane ja eriti põhjendusi, miks just neid plaane tuleks ellu viia.
Martin Helme esinemisest paistis selgelt läbi suurem huvi riiklike teemade vastu ja ilmselt seetõttu said kriitikat nii e-valimised kui vaktsineerimine, kahjuks sügavamate ratsionaalsete põhjendusteta. Vähest väljapakutud munitsipaalplaanide hulka kompenseeris karismaatiline kujundlik sekkumine mitmel korral saate jooksul.
Mihhail Kõlvart oli paratamatult olukorras, kus tuli ametisoleva linnavalitsuse tegemisi ja tegematajätmisi kaitsta. Selle kõrvalt aga jäid puudu selged plaanid tulevikuks ning veidi naljakalt mõjus vähene usk just mahajoonistatud rattateedesse.
Züleyxa Izmailova ei suutnud suuremates küsimustes väga veenvalt esineda, konkreetsus puudus nii peatänava kui liikuvuse küsimustes. Ta sõnastas küll eesmärke, milline Tallinn olla võiks, aga puudu jäi konkreetsetest plaanidest, kuidas nende eesmärkideni jõuda.
Reinaas, Helme, Kõlvart ja Izmailova väärivad hindeks kolme.
Loodan, et kõik lugejad, kes seda veel teinud pole, lähevad pühapäeval valima.
Külli Taro, TalTechi Ragnar Nurkse instituut
Seitsme inimese debatt on keeruline formaat, milles paratamatult ei jõua põhjalikult erinevate osapoolte programmilisi ettepanekuid tutvustada. Valimisotsuse tegemiseks soovitan siiski ka erakondade programme lugeda. Seejuures kindlasti keskenduda sellele, mida kohalik omavalitsus saab teha ja mida mitte.
Üldjoontes kandsid kõik osalised oma rolli välja. Valijal on laias laastus valik konservatiivsete ja uuendusmeelsete erakondade vahel.
Isamaa ja EKRE valijad saavad midagi natuke paremat, aga päris ei saa ka aru, mida täpselt paremaks või teistmoodi läheb. Isamaa poolt jäid kõlama vähem suurejoonelisemad ideed (koolide lokaalne ventilatsioon, mis on kindlasti ka oluline) ja EKRE kritiseeris palju olemasolevat, viskas õhku väga lennukad pikaajalised mõtted (õhutrammid ja maa-alused tunnelid), kuid ei saanudki siiski aru, mis lähema nelja aasta jooksul linnas nende võimule tulles muutuks.
Ei tea, kas Martin Helme ei jõudnud debatiks hästi valmistuda või ei olegi Tallinna paremaks muutmine tema südameasi. Ta rõhus rohkem kõrvalistele teemadele (e-valimiste õõnestamine, vaktsineerimise suhtes kõhkluse tekitamine) ja oponentide kritiseerimisele. Ja lihtsalt vahemärkusena teadmiseks, et Euroopa Parlamendi liige ei saa olla samal ajal kohaliku volikogu liige (KOKS § 18 lg 1 p5).
Isamaa ja EKRE-ga võrreldes on n-ö teisel pool sotsid ja rohelised. Raimond Kaljulaid ja Züleyxa Izmailova käisid tegelikult päris hästi ühte jalga. Usun, et nad oleksid Tallinnas head koalitsioonipartnerid. Erinevalt konservatiivsetest osalistest keskendusid nemad tuleviku paremaks kujundamisele.
Eriti liikuvuse teemal tuli hästi välja, et mõlemal on soov muuta proaktiivselt inimeste harjumusi. Sest lihtsalt samamoodi jätkates, natuke midagi parendades, ei saavuta kvalitatiivset muutust. Rohelised on seejuures head visionäärid, kuid reaalsusega toimetulek võib osutuda keeruliseks.
Kristen Michal keskendus hästi päriselu teemadele, probleemide põhjustele ja nende lahendamisele. Sundliikluse vähendamine, perede toetamine on sõnumitena kindlasti õiged. Ent paraku tuleb natuke paberit põrnitseda, kui vaja vastata etteheidetele keskvalitsuse tegevuse kohta.
Marek Reinaas oli ennast faktidega hästi kurssi viinud ja oskas olemasolevaid probleeme kenasti välja tuua. Ent samuti ei saanud hästi aru, mis linna elaniku jaoks otseselt tajutavat nende võimule tulles paremaks läheks. Linna juhtimise kriitika võib küll olla asjakohane, ent inimese jaoks on sellest vähe.
Mihhail Kõlvart oli ühelt poolt kõige kindlamas positsioonis. Linna tegevus räägib iseenda eest. Parim info faktide kohta ja selle kindel esitamine toovad plusspunkte. Ent suur tilk tõrva kukub meepotti alati siis, kui küsitakse, miks Keskerakond pole aastaid ainuvalitsedes kõiki ilusaid lubadusi juba ellu viinud.
Catlyn Kirna, Tallinna ülikool
Debati esimene osa jättis mulje, et kui koroonaviirust poleks, siis Tallinnas midagi rääkida ei olekski, sest märkimisväärne aeg kulus hoopis valitsuse küsimuste arutamisele.
Kui Urmas Reinsalu ja Raimond Kaljulaid seostasid selle veel kuidagi linna küsimustega, siis Martin Helme vaidles tuliselt ülalinna valitsusega. EKRE üldised eesmärgid jäid kõlama läbi saate, sealhulgas üleskutse kasutada kohalikke valimisi just Toompeale sõnumi saatmiseks, Tallinna mured ei olnud väga olulised.
Suurem osa debatist keskendus siiski Tallinna küsimustele, kuigi piirdus eelkõige transpordi ja koolidega. Aega oli vähe ja koroonavaidlus võttis oma osa, seega muud teemad jäid kõrvale. Olenemata valitsusest tundus, et varsti hakkab Tallinnas olema rohkem tramme, mis on tore.
Reaalselt debatti oli tegelikult vähe, enamasti keskendusid väitlejad oma programmile, erandiks ehk Züleyxa Izmailova, kes peamiselt vastas teiste mõtetele ja viitas Roheliste programmi üldistele eesmärkidele.
Kristen Michal tundus väga huvitatud olevat Tartu Tallinnasse toomisest, jättes kõrvale selle, et nagu Tallinnas Keskerakond, on Reformierakond olnud Tartus võimul ka määramatu aja.
Lõpptulemusena jäi kõlama see, et paljude eesmärk ongi Keskerakonna kukutamine, iseasi, kas see õnnestub. Mihhail Kõlvart jäi stuudios temale omaselt rahulikuks.
Anvar Samost, ERR
Valimisdebati eesmärk, eriti õhtul enne viimast valimispäeva, peaks suure sihtauditooriumi ees seisvate esinumbrite seisukohast kindlasti olema valijate mõjutamine. Olgu toetajate mobiliseerimine, kõikujate enda kasuks veenmine, vastaskandidaadi pooldajate kahtlema löömine, aga igal juhul mingit sorti muutuse taotlemine. Enamasti Eestis muidugi nii ei lähe.
Oletan, et Reformierakonna esimehe ja peaministri Kaja Kallase esinemisel Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister" teisipäeval oli kohalike valimiste tulemusele suurem mõju kui laupäevaõhtusel Tallinna esinumbrite väitlusel.
Keegi esile ei tõusnud, mis võis olla soovitud tulemus üksnes istuvale linnapeale Mihhail Kõlvartile. Kõlvart oli linna juhtimise konkreetsetest üksikasjadest rääkides veenev, aga pigem tagasihoidlik. Emotsiooni paistis vaid paaril hetkel, näiteks Marek Reinaasi jutu peale muiates.
Eesti 200 esinumber Reinaas ise oli küll debatiks paari teemaga valmistunud, kuid peale päikeseprillide muuga vaatajaile meelde ei jäänud. Väljanägemise osas olid veidi pingutanud kõik osalejad, kuid see toob paraku meelde vaid, et igapäevaselt on meie poliitikud enda suhtes vähenõudlikud.
Kristen Michal oli puine, keskendus erakonna programmile, aga sedagi väheaktiivselt. Imelik oli tema retooriline valik mitmel korral arutelu Tartu peale juhtida. Valijal sellist võrdlust peas ei ole.
Enda kohta väheaktiivne oli ka Martin Helme, kes oskas küll linna eelarvest kohe jõuda elektri hinnatõusuni, kuid hiljem oma lemmikteemasid arendada eriti ei suutnud.
Raimond Kaljulaid on hea esineja, isegi nii sujuv, et kohati oleks tahtnud hoopis näha siirast ja rabedat ärritust, mida pakkus Züleyxa Izmailova. Roheliste juht aga naljakal kombel leebus iga kord, kuid oleks olnud võimalus keskerakondlasest linnapeaga mingi kriitilisem vastasseis üles ehitada. Silma jäi, et rünnata eelistas ta pigem teisi esinumbreid.
Urmas Reinsalu püsis varem ettevalmistatud sõnumiboksis: koroona, koolide ventilatsioon, liikluskorraldus, ühistranspordivõrgu ajale jalgu jäämine.
Suur osa debatist läkski koroona peale, ilma eriti kuhugi jõudmata. Veel suurema ajalise mahu haarasid erinevad liiklusküsimused, mis esinumbrite jaoks näisidki olevat Tallinna nende valimiste põhiteemaks, isegi mitte Keskerakonna jätkamine või opositsiooni tõrjumine. Liikluse osa oli küll koroonajutust sisulisem, kuid taas keegi ei üllatanud.
Hindeid andes lähtusin alguses mainitud kriteeriumist: kuidas keegi suutis valijaid viimasel õhtul enne valimispäeva mõjutada?
Artikkel ilmus ERR-i portaalis.