POOLT JA VASTU | Kas „Õnne 13” on oma aja ära elanud?
JAH
Marju Länik, laulja
Viimasel ajal olen „Õnne 13” vaadanud pigem pisteliselt. Ei kutsu eriti vaatama, pole huvitav. Võib-olla oleks aeg paar aastat puhkust teha.
Või siis sarja muuta, pöörata põhitähelepanu mõnele muule perekonnale, vahetada sarja miljööd, luua uusi liine. Nii tegelased kui ka näitlejad tahaksid sarjast puhata. Iga asi väsib.
Oli ju „Pehmed ja karvasedki” vahva saade, aga lõpuks see enam ei kõnetanud vaatajat. Suvel vaatasin Püünsis ETV-st „Koduigatsuse” korduseid. Nii hea oli vaadata, tegelased saavad lemmikuks. Samamoodi oli mul kahju, kui „Downton Abbey” lõppes.
„Õnne 13” oli rahva kasvuloo osa, aga selle tegelased ei suuda praegu ühiskonna käekäiku peegeldada. Kunagi olid Allani seiklused põnevad, Kaljo Kiisk tegi kingsepp Johannese väga sümpaatseks. Klassikalisi näitlejaid võiks olla rohkem, näiteks Mait Malmstein, Tõnu Oja. Paljud vanad „Õnne” näitlejad ei julge seda avalikkusele öelda, aga ka nemad on oma tegelaskujust väsinud. Oleks vaja, et sarjas toimuks suurem pööre, arenetaks edasi.
Mina pole küll enam suur „Õnne” vaataja, ent osale on see väga oluline. Aga kui vaatajaarv väheneb ja sari pole enam huvitav, võiks sellega mõneaastase pausi teha ja siis uusi liine arendada. Peataks selle sarja mõneks ajaks ning pakuks siis midagi uut ja huvitavat asemele.
EI
Andres Maimik, filmilavastaja
„Õnne 13” lõpetamine oleks nagu sotsiaalabi kinnipanek. Põhjendamatult julm. Mõni inimene on vananenud selle saatel, tegemist on elu püsiväärtusega.
Televaatajaid on üldse väheks jäänud. Ainult lapsed ja vanurid veel telerit vaatavadki. Lastele on „Kättemaksukontor”, pensionäridele „Õnne 13”. Me ju lapsi ei kiusa, et paneksime „Kättemaksukontori” kinni. Milleks siis vanurite kallale minna?
„Õnne” on nagu arstirohi, mida on inimesele vaja. Meil kehtib ju endiselt ühiskondlik kokkulepe, mille alusel peaksime kaitsma kõiki.
Võib-olla kunagi hääbub „Õnne” ise, koos oma näitlejate ja vaatajatega. Küll aga on selles läbi aegade olnud teatavad iseolemise tugisambad. Stsenaristid ja näitlejad on läinud ja tulnud, aga „Õnne” on jäänud. Sealt on läbi käinud kuulsate näitlejate plejaad: Andres Noormets, Kaljo Kiisk, Helgi Sallo... See on telenäitlejate auväärne rivistus, mille hulka saavad end vahest kümne aasta pärast arvata praegusedki noored näitlejad.
„Õnne 13” on meie vabariigi kindakiri. See on eneseväljendus, meelelahutus, meie elude peegeldus. Võimalus valitsust kiruda. Valatakse tassike teed ja lihtsalt räägitakse selle saatel asjadest. Kõikjal ei peagi olema kõva andmist, kellegi natist sakutamist.
„Õnne” hoiab oma aeglast ja rahulikku tempot, säilitab seda vana kooli luksust. „Õnne 13” on meelerahustus, mitte meelelahutus, ja see peab jääma.
