Kommentaar on kirjutatud lähtuvalt väitlusest kui tervikust (järelkuulatav podcast'ina), mitte Postimehes ilmunud toimetatud tekstiversioonist.  Kuula väitlust täispikkuses SIIN. 

Yana Toomi ja Jaak Madisoni väitlus oli ühe tõelise poliitilise debati kehastus – oli argumente, ümberlükkeid ja kiireid tõestusi, mille vahele sattusid ka torked teineteise maailmavaate, sõnakasutuse või varasemate väljaütlemiste suunas.

Väitlusele lisab kvaliteeti, kui väitlejad võtavad vaevaks väitlusruum paika panna ning selle sees ka püsida. Pooled nõustusid, et räägime põhimõttelisest ettepanekust, mille detailid on veel selgumisel. Samas andis see mõlemale väitlejale aeg-ajalt võimaluse toetuda endale parasjagu sobivamale kirjeldusele – Jaak Madison kritiseeris potentsiaalsete uute EL-üleste maksude kehtestamist, Yana Toom viitas muude alternatiivide olemasolule.

Postimehe väitlus: Yana Toom ja Jaak Madison
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tegi eelmisel nädalal ettepaneku 750 miljardi euro suuruse koroonajärgse Euroopa Liidu taaskäivitamisfondi loomiseks laenu abil. Ka... Näita rohkem

Peamised vaidlusküsimused saab jaotada kaheks: millised on fondi kasud ja kahjud Eestile ning kas sellise fondi loomine läheb kaugemale rahva poolt antud mandaadist meie õiguste ja kohustuste delegeerimisel Euroopa Liidule. Alustame esimesest. Yana Toom toob avasõnas välja probleemikirjelduse tänases Euroopa Liidus – oleme sisenemas kriisi, mis toob majanduslanguse, kus ükski riik ei saa üksi hakkama. Eesti julgeolek sõltub Euroopa Liidu ja euroala tugevusest ning seda eriti tänases maailmapoliitilises olukorras.

Julgeolek oli selles väitluses üsna mitmeti tõlgendatud termin. Jaak Madison küsis, kuidas aitab Eesti julgeolekut rikkamate Euroopa riikide abistamine, kes laenu saaksid vaid EL toega. Selles küsimuses joonistusid selgelt välja väitlejate maailmavaatelised erinevused, mille võrdlemiseks antud väitluses aega ei leitud. Föderalisti viib julgeolekuni tihedam koostöö ja solidaarsus, euroskeptiku julgeolek tuleneb suveräänsusest ja sõltumatusest.

Põnevam osa väitlusest kasude ja kahjude üle seisnes numbrite võrdluses. Kas ja kui palju Eesti Euroopa Liidu taaskäivitamisfondist kasu saab? Puhtas matemaatikas võidab Toom –väitluses esitatud info kohaselt saab Eesti fondist rohkem tulu, kui sinna sisse maksab. Madison tõstatab aga küsimuse kõrvalkuludest. EL plaani kohaselt kehtestatavate üle-euroopaliste maksude, nagu plastikumaks või CO₂-maks, mõjusid (Eestile) ei ole Madisoni sõnul piisavalt uuritud. Muidugi ei puuduta rohepöörde küsimus ning EL ambitsioonikad kliimaeesmärgid ainult seda väitlust, kuid nagu Yana Toom ka välja tõi, on fondi eesmärk võimaldada kriisi ajal eesmärkide nimel edasi töötada.

Tõenäoliselt seisame ka selles küsimuses maailmavaateliste erisuste taga, kuid väitlejad oleks saanud siinkohal kasutada võimalust, et selgitada kuulajale, milline on sellise tavainimesele võrdlemisi hoomamatu fondi tagajärjed keskmisele inimesele. Hoolimata sellest, kas toetada EL suuremat föderaliseerumist või mitte, võib näha fondis positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid – neid oleks aga võinud väitlejad kuulajale rohkem selgitada.

Selle asemel keskendus suur osa väitlusest küsimusele sellest, milline on rahva poolt antud mandaat ja kas antud fondi toetamine kuulub selle mandaadi alla. Mõistetavalt on see küsimus poliitikute jaoks oluline. Siiski hakkasid väitlejad antud küsimuses enda mõtteid kordama ning sellele kulunud aega oleks saanud edukamalt mujale kulutada. Jaak Madison toob välja 2012. aasta riigikohtu otsuse Euroopa stabiilsusmehhanismi kohta, kus Madisoni sõnul tõi riigikohus välja, et kui EL läheb föderaliseerumisega liiga kaugele, tekitab see vajaduse uuendada rahva mandaati. EL-ülesed maksud ja sellest tulenev täiendav suveräänsuse loovutamine võivad tähendada põhisseaduse riivet, mis loob vajaduse referendumi järele.

Tõene on Jaak Madisoni seisukoht, mille kohaselt riigikohus ütles, et Euroopa Liiduga liitumine ei luba piiramatult delegeerida Eesti pädevusi Euroopa Liidule ning kui vajadus sügavama lõimumisprotsessi järele peaks tekkima, peab selle jaoks rahvas oma mandaati uuendama. Teisalt on tõene ka Yana Toomi väide, et riigikohus sidus pädevuste täiendava delegeerimise EL aluslepingutega – aluslepingute muutmisel tuleb küsida rahva mandaati. Seega juhul, kui pooled tahavad kasutada 2012. aasta riigikohtu otsust tõestusena, oleks ka ülejäänud analüüs pidanud keskenduma EL aluslepingute muutmise perspektiivile. Selle asemel analüüsisid väitlejad, kas põhimõtteliselt on sellise fondi loomine, laenuvõtmine ning potentsiaalsete EL maksude kehtestamine liiga suur samm pädevuste delegeerimisel suunal. Siinkohal jääb aga puudu selgitusest, mille järgi, lisaks maailmavaatele, selle sammu suurust hinnata.

Omajagu pakkus jutuainet ka Madisoni uuring rahva toetuse kohta. Eks kuulaja võib ise otsustada, kui veenev oli Yana Toomi kriitika Madisoni poolt tellitud uuringule või Madisoni vastused kriitikale. Tõestuse kasutamine on kindlasti väitluskohtuniku perspektiivist tervitatav. Teisalt on aga vajalik tõestusi ka kriitilise pilguga vaadata, sest iga number ei pruugi alati tõestada soovitut.

Kokkuvõtlikult võib väitlejaid kiita. Oli vähe avalikele väitlustele omast üksteisest möödarääkimist, pooled olid valmis teise väidetele vastama ning püsiti teemas. Väitluskohtunikuna saab mõlemale poolele soovitada oma mõtete lahtiselgitamiseks küsida nii endalt kui oponendilt rohkem küsimust «miks»! Usun, et väitlejatel ei õnnestunud ehk kedagi liigselt veenda, kuid enda seisukohtade kinnitamises olid nad edukad!